Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja seal leidus kõlvatu mees, Seba nimi, Bikri poeg, benjaminlane; tema puhus sarve ja ütles: "Meil ei ole osa Taavetis ega pärisosa Iisai pojas! Igaüks oma telki, Iisrael!"
2
Siis läksid kõik Iisraeli mehed Taaveti järelt Bikri poja Seba järele; aga Juuda mehed järgnesid oma kuningale Jordani äärest Jeruusalemma.
3
Ja Taavet tuli Jeruusalemma oma kotta; ja kuningas võttis need kümme liignaist, kelled ta oli jätnud koda hoidma, ja pani nad eraldusmajasse; ta toitis neid, aga ta ei läinud nende juure ja nad olid kinni oma surmapäevani, elades nagu lesed.
4
Ja kuningas ütles Amaasale: "Kutsu mulle Juuda mehed kokku kolme päeva jooksul ja ole ka ise siin!"
5
Ja Amaasa läks Juudat kokku kutsuma, aga viivitas üle aja, mis temale oli määratud.
6
Siis ütles Taavet Abisaile: "Nüüd teeb Seba, Bikri poeg, meile rohkem kurja kui Absalom. Võta sina oma isanda sulased ja aja teda taga, et ta ei leiaks enesele kindlustatud linnu ega kisuks meil silmi välja!"
7
Ja tema järel väljusid Joabi mehed ning kreedid ja pleedid ja kõik võitlejad; nad väljusid Jeruusalemast, et taga ajada Sebat, Bikri poega.
8
Kui nad olid Gibeonis oleva suure kivi juures, tuli Amaasa neile vastu. Joabil oli seljas vöötatud kuub ja selle peal vööle pandud mõõk, mille tupp oli seotud ta puusale; ta tõmbas mõõga välja ja see libises temale pihku.
9
Ja Joab küsis Amaasalt: "Kas su käsi käib hästi, mu vend?" Ja Joab haaras parema käega kinni Amaasa habemest, et temale suud anda.
10
Aga Amaasa ei pannud tähele mõõka, mis Joabil käes oli, ja too pistis selle temale kõhtu, nõnda et ta sisikond maha valgus; teist korda ei olnud temale vaja ja ta suri. Siis ajas Joab ühes oma venna Abisaiga taga Sebat, Bikri poega.
11
Aga keegi Joabi poistest jäi seisma Amaasa juure ja ütles: "Kellele meeldib Joab ja kes on Taaveti poolt, järgnegu Joabile!"
12
Ja Amaasa tõmbles veres keset maanteed; aga kui see mees nägi, et kõik rahvas jäi seisma, siis ta kõrvaldas Amaasa maanteelt väljale ja viskas temale riide peale, nähes, et kõik, kes tulid ta juure, jäid seisma.
13
Ja kui ta oli maanteelt ära viidud, siis läksid kõik mehed Joabi järel mööda, et taga ajada Sebat, Bikri poega.
14
Aga Seba läks läbi kõigi Iisraeli suguharude Aabelisse Beet-Maakasse; ja kõik bikrilased kogunesid ning tulid ka tema järel sinna.
15
Siis nad tulid ja piirasid teda Aabelis Beet-Maakas ja kuhjasid linna vastu piiramisvalli, mis ulatus müürini; ja kõik rahvas, kes oli ühes Joabiga, tegi hävitustööd, et müüri maha kiskuda.
16
Aga üks tark naine hüüdis linnast: "Kuulge! Kuulge! Ütelge ometi Joabile: Tule siia, et ma saaksin sinuga rääkida!"
17
Ja kui ta tuli temale ligemale, siis küsis naine: "Kas oled Joab?" Ja ta vastas: "Olen!" Siis ütles naine temale: "Kuule oma ümmardaja kõnet!" Ja ta vastas: "Ma kuulen!"
18
Ja ta rääkis ning ütles: "Muiste oli viisiks ütelda: küsitagu Aabelis nõu! Ja nõnda ka tehti.
19
Mina olen rahulikem ja ustavaim Iisraelis, sina aga püüad hävitada linna, mis on Iisraelis emaks! Mispärast sa tahad neelata Jehoova pärisosa?"
20
Ja Joab kostis ning ütles: "Jäägu see tõesti minust kaugele, et neelaksin või hävitaksin!
21
Asi ei olegi nõnda, vaid üks mees Efraimi mägestikust, Seba nimi, Bikri poeg, on tõstnud oma käe kuningas Taaveti vastu; andke tema üksi välja, siis ma lähen linna alt ära!" Siis ütles naine Joabile: "Vaata, tema pea visatakse sulle üle müüri!"
22
Siis läks naine oma tarkusega kõige rahva juure; ja nad raiusid maha Bikri poja Seba pea ning viskasid Joabile. Siis Joab puhus sarve ja nad valgusid linna alt laiali, igaüks oma telki. Ja Joab läks tagasi Jeruusalemma kuninga juure.
23
Ja Joab oli kogu Iisraeli väeülem; Benaja, Joojada poeg, oli kreetide ja pleetide ülem;
24
Adoram oli orjatöö ülevaataja; Joosafat, Ahiluudi poeg, oli nõunik;
25
Seija oli kirjutaja; Saadok ja Ebjatar olid preestrid;
26
Iira, jairilane, oli ka Taaveti preester.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja Taaveti päevil oli kolm aastat nälg, aasta aasta järel. Siis otsis Taavet Jehoova palet ja Jehoova ütles: "See on Sauli ja tema veresüüga soo pärast, et ta surmas gibeonlasi!"
2
Siis kutsus kuningas gibeonlased ja rääkis nendega. Gibeonlased ei olnud Iisraeli laste hulgast, vaid olid emorlastest järele jäänud; ja kuigi Iisraeli lapsed olid neile vandunud, oli Saul oma õhinas Iisraeli laste ja Juuda pärast püüdnud neid maha lüüa.
3
Ja Taavet ütles gibeonlastele: "Mida peaksin teile tegema ja millega saaksin lepitada, et te õnnistaksite Jehoova pärisosa?"
4
Ja gibeonlased vastasid temale: "Meil pole tarvis hõbedat ega kulda Saulilt ja tema soolt, ega ole meil luba kedagi Iisraelis surmata!" Aga ta küsis: "Mida te nõuate, et ma teeksin teie heaks?"
5
Siis nad vastasid kuningale: "Mehe, kes tahtis teha meile lõpu ja kes kavatses meid hävitada, et meil ei oleks olnud paigalejäämist kogu Iisraeli maa-alal,
6
tema poegadest antagu meile seitse meest ja me poome need Jehoovale Jehoova valitu Sauli Gibeas!" Ja kuningas ütles: "Ma annan!"
7
Aga kuningas andis armu Mefibosetile, Sauli poja Joonatani pojale Jehoova vande pärast, mis oli nende vahel, Taaveti ja Sauli poja Joonatani vahel.
8
Ja kuningas võttis kaks Ajja tütre Rispa poega, keda ta oli Saulile ilmale toonud, Armoni ja Mefiboseti, ja viis Sauli tütre Meerabi poega, keda ta oli ilmale toonud Adrielile, meholatlase Barsillai pojale,
9
ja andis need gibeonlaste kätte; ja nemad poosid need mäe peal Jehoova ees. Nõnda langesid need seitse ühekorraga ja nad surmati esimesil lõikuse päevil odralõikuse alguses.
10
"Siis võttis Rispa, Ajja tütar, kotiriide ja laotas selle enesele kalju peale lõikuse algusest kuni vesi sadas taevast nende peale; ja ta ei lasknud nende kallale taeva linde päeval ega metselajaid öösel."
11
Kui Taavetile jutustati, mida Ajja tütar Rispa, Sauli liignaine oli teinud,
12
siis läks Taavet ja võttis Sauli luud ja tema poja Joonatani luud Gileadi Jaabesi kodanikelt, kes olid need varastanud Beet-Saani väljakult, kuhu vilistid olid need riputanud päeval, mil vilistid Sauli Gilboas maha lõid.
13
Ja ta tõi sealt üles Sauli luud ja tema poja Joonatani luud; ja nad koristasid poodute luud.
14
Siis nad matsid Sauli ja tema poja Joonatani luud Benjamini maale Seelasse tema isa Kiisi hauda. Ja nad tegid kõik, mida kuningas käskis; ja pärast seda Jumal võttis kuulda maa palveid.
15
Ja taas oli vilistidel sõda Iisraeliga; Taavet läks siis alla ühes oma sulastega ja nad sõdisid vilistide vastu. Aga Taavet väsis
16
ja nad jäid Goobi, kus üks refalaste järglasi, kelle oda vaagis kolmsada vaskseeklit ja kellel oli uus mõõk vööl, mõtles Taavetit surmata.
17
Aga Abisai, Seruja poeg, aitas teda ja lõi vilisti maha, surmates tolle; siis vandusid Taavetile tema mehed, üteldes: "Sina ei tohi enam tulla sõtta ühes meiega, et sa ei kustutaks Iisraeli lampi!"
18
Ja pärast seda oli taas sõda Goobis vilistide vastu; huusalane Sibbekai lõi siis maha Safi, kes oli refalaste järglasi.
19
Ja taas oli sõda Goobis vilistide vastu; petlemlane Elhanan, Jaare-Oregimi poeg, lõi siis maha gatlase Koljati, kelle piigivars oli nagu kangrupoom.
20
Ja taas oli sõda Gatis; seal oli pikakasvuline mees, kellel oli kuus sõrme kummalgi käel ja kuus varvast kummalgi jalal, ühtekokku kakskümmend neli; temagi oli üks refalaste järglasi.
21
Ja kui ta laimas Iisraeli, siis lõi Joonatan, Taaveti venna Simea poeg, tema maha.
22
Need neli põlvnesid refalasist Gatis; nad langesid Taaveti ja tema sulaste käe läbi.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Sest me teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, mitte kätega tehtud igavene hoone taevas.
2
Sellepärast me ka ohkame igatsedes, et kaetud saada taevase eluasemega,
3
ometi nõnda, et meid kaetult kord ei leitaks alasti olevat.
4
Sest meiegi, kes elame selles telgis, ohkame olles koorma all, sellepärast et me ei taha kattest vabaneda, vaid kaetud olla, et elu neelaks ära selle, mis on surelik.
5
Aga meid on sellesama tarvis valmistanud Jumal, kes meile on annud Vaimu pandi.
6
Sellepärast me oleme julged igal ajal ja teame, et niikaua kui me kodus oleme ihus, oleme Issanda juurest ära;
7
sest me käime usus ja mitte nägemises;
8
aga me oleme julges meeles ja himustaksime ennemini ära olla ihust ja kodus olla Issanda juures.
9
Sellepärast me ka püüame olla temale meelepärased, kas oleme kodus või võõrsil.
10
Sest me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri!
11
Et me nüüd teame, mis on Issanda kartus, siis me meelitame inimesi uskuma, aga Jumalale me oleme tuntud, ja ma loodan, et me ka teie südametunnistuses oleme tuntud.
12
Me ei soovita jälle endid teie ees, vaid me anname teile põhjust kiidelda meist, et teil oleks millega kiidelda nende ees, kes kiitlevad sellega, mis on silma ees, aga mitte sellega, mis on südames.
13
Sest kui me oleme olnud arust ära, siis oleme seda olnud Jumalale; ja kui me oleme selge meelega, siis teile.
14
Sest Kristuse armastus sunnib meid ning me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud;
15
ja ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud.
16
Sellepärast me ei tunne praegusest ajast peale kedagi liha poolest; ja kui me ka oleme tunnud Kristust liha poolest, siis me ei tunne teda nüüd mitte enam nõnda.
17
Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud!
18
Aga kõik on Jumalast, kes meid on iseenesega lepitanud Kristuse läbi ja on meile annud lepitusameti.
19
Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks ja on pannud meie sisse lepitussõna.
20
Seepärast me oleme nüüd käskjalad Kristuse asemel, otsegu manitseks Jumal meie läbi. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga!
21
Ta on tema, kes ei teadnud mingist patust, meie eest teinud patuks, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Aga olles kaastegevad me ka manitseme, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks!
2
Sest ta ütleb: "Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud päästepäeval!" Näe, nüüd on hästi soodus aeg, vaata, nüüd on päästepäev!
3
Me ei anna üheski asjas mingit põhjust pahanduseks, et meie ametit ei laidetaks,
4
vaid kõiges me näitame endid kui Jumala abilised: suures kannatuses, viletsustes, hädades, kitsikustes,
5
hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes,
6
puhtuses, tunnetuses, pikas meeles, helduses, Pühas Vaimus, silmakirjatsematus armastuses,
7
tõe sõnas, Jumala väes, õiguse sõjariistade varal paremas ja vasakus käes,
8
aus ja häbis, kurja kõne all ja hea all, kui eksitajad ja ometi tõtt rääkijad,
9
kui tundmatud ja ometi küll tuntud, kui surijad, ja vaata, me elame; kui karistatud, kuid mitte surmatud;
10
kui kurvastatud, kuid ikka rõõmsad; kui vaesed, kes aga teevad paljusid rikkaks; kui need, kelledel ei ole midagi ja kellede päralt on kõik!
11
Meie suu on avatud teie vastu, korintlased, meie süda on avardunud;
12
meie sees ei ole teil kitsas, vaid teil on kitsas teie omas südames.
13
Vastutasuks tehke sedasama - ma ütlen teile kui lastele - avardage ka teie oma süda!
14
Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega; sest mis on ühist õigusel ülekohtuga? Mis on ühist valgusel pimedusega?
15
Kuidas sobib Kristus ühte Beliariga? Või mis osa on usklikul uskmatuga?
16
Kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega? Sest meie oleme elava Jumala tempel, nõnda nagu Jumal on ütelnud: "Ma elan nende sees ja käin ja olen nende Jumal, ja nad peavad olema mu rahvas!"
17
Sellepärast "minge ära nende keskelt ja eralduge neist", ütleb Issand, "ja "ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu
18
ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks", ütleb kõigeväeline Issand."
