Flash tuleb sisse lülitada
1
Kui Joab, Seruja poeg märkas, et kuninga süda kaldus Absalomi poole,
2
siis läkitas Joab käsu Tekoasse ja laskis sealt tuua ühe targa naise ning ütles sellele: "Tee ennast nüüd leinajaks ja pane leinariided selga; ära võia ennast õliga, vaid ole nagu naine, kes on mõnda aega surnu pärast leinanud.
3
Mine siis kuninga juure ja räägi temale nõnda!" Ja Joab pani temale sõnad suhu.
4
Ja Tekoa naine rääkis kuningaga, ta heitis silmili maha ja kummardas ning ütles: "Kuningas, aita!"
5
Ja kuningas küsis temalt: "Mis sul vaja on?" Ja ta vastas: "Oh häda! ma olen lesknaine, sest mu mees on surnud!
6
Su ümmardajal oli kaks poega; need mõlemad riidlesid väljal ega olnud kedagi, kes neid oleks lahutanud; nii lõi üks teise maha ja tappis tema.
7
Ja vaata, kogu suguvõsa on tõusnud su ümmardaja vastu ja nad ütlevad: "Anna välja see, kes lõi oma venna maha, ja me surmame tema ta venna hinge pärast, kelle ta tappis, ja me hävitame ka pärija!" Nõnda kustutavad nad mu söe, mis veel on säilinud, jätmata mu mehele nime ja järeltulijaid maa peale!"
8
Ja kuningas ütles naisele: "Mine koju, ma ise annan sinu kohta käsu!"
9
Aga Tekoa naine ütles kuningale: "Mu isand kuningas! Süü jääb minu ja mu isakoja peale, aga kuningas ja tema aujärg on süüta!"
10
Ja kuningas ütles: "Kes sulle midagi ütleb, see too minu juure, siis ta ei puutu enam sinusse!"
11
Aga naine ütles: "Mõtelgu ometi kuningas Jehoovale, oma Jumalale, et veretasunõudja ei hävitaks veelgi rohkem ja et mu poega ei hukataks!" Ja kuningas vastas: "Nii tõesti kui Jehoova elab, ei pea su poja peast mitte karvagi maha langema!"
12
Aga naine ütles: "Luba ometi, et su ümmardaja räägib mu isandale kuningale veel ühe sõna!" Ja ta vastas: "Räägi!"
13
Ja naine ütles: "Mispärast sa siis mõtled nõnda Jumala rahva vastu? Sest nõnda rääkides on kuningas ise saanud süüdlaseks, kui kuningas ei lase oma äratõugatut tagasi tulla!
14
Meie küll sureme ja oleme nagu vesi, mis maha voolab, mida ei saa koguda. Aga Jumal ei taha võtta hinge, vaid mõtleb kindlasti, et ükski ei jääks tema juurest äratõugatuks!
15
Ja kui ma nüüd olen tulnud seda rääkima oma isandale kuningale, siis sellepärast et rahvas mind hirmutas! Su ümmardaja mõtles: ma räägin ometi kuningale, vahest kuningas teeb, mis ta ümmardaja räägib!
16
Küllap kuningas kuuleb ja päästab oma ümmardaja mehe pihust, kes mind ühes mu pojaga tahab hävitada Jumala pärisosast!
17
Ja su ümmardaja mõtles: mu isanda kuninga sõna ometi rahustab mind, sest mu isand kuningas on otsegu Jumala ingel, kes võtab kuulda head ja kurja! Ja Jehoova, sinu Jumal, olgu sinuga!"
18
Ja kuningas kostis ning ütles naisele: "Ära ometi mulle salga, mida ma sinult küsin!" Ja naine ütles: "Mu isand kuningas rääkigu!"
19
Siis küsis kuningas: "Kas Joabi käsi on sinuga kõiges selles asjas?" Ja naine kostis ning ütles: "Nii tõesti kui su hing elab, mu isand kuningas, ei pääse keegi paremale ega vasakule kõigest sellest, mis mu isand kuningas kõneleb: jah, see on su sulane Joab, kes mind käskis, ja tema pani kõik needsinased sõnad su ümmardaja suhu!
20
Et anda asjale teist nägu, selleks tegi su sulane Joab nõnda. Aga mu isand on tark nagu Jumala ingel, et mõista kõike, mis maa peal on!"
21
Siis ütles kuningas Joabile: "Vaata nüüd, ma teen seda: mine ja too tagasi nooruk Absalom!"
22
Ja Joab heitis silmili maha ja kummardas ning õnnistas kuningat. Ja Joab ütles: "Nüüd su sulane teab, et ma olen leidnud armu su silmis, mu isand kuningas, sest kuningas teeb oma sulase sõna järele!"
23
Ja Joab tõusis ning läks Gesurisse ja tõi Absalomi Jeruusalemma.
24
Aga kuningas ütles: "Mingu ta jälle oma kotta, kuid minu palet ta ei näe!" Nõnda läks Absalom jälle oma kotta ega saanud näha kuninga palet.
25
Aga kogu Iisraelis ei olnud nii ilusat meest kui Absalom, mitte ühtki, keda nii väga oleks ülistatud: jalatallast pealaeni ei olnud temal midagi viga.
26
Ja kui ta lõikas oma juukseid, ta lõikas neid iga aasta lõpus, sest need muutusid temale nõnda raskeks, et ta pidi lõikama - siis vaagisid ta juuksed kakssada seeklit kuninga vae järele!
27
Ja Absalomile sündis kolm poega ja üks tütar, Taamar nimi; see oli ilus naine.
28
Ja Absalom elas Jeruusalemas kaks aastat, aga ta ei näinud kuninga palet.
29
Siis Absalom läkitas Joabile järele, et saata teda kuninga juure, aga ta ei tahtnud tulla tema juure. Ta läkitas veel teist korda, aga Joab ei tahtnud tulla.
30
Siis ütles ta oma sulastele: "Vaadake, Joabi põlluosa on minu oma kõrval ja temal on seal odrad peal! Minge ja süüdake see tulega põlema!" Ja Absalomi sulased süütasid põlluosa tulega põlema.
31
Siis Joab võttis kätte ning tuli Absalomi juure ta kotta ja küsis temalt: "Mispärast on su sulased süüdanud tulega põlema minu põlluosa?"
32
Ja Absalom vastas Joabile: "Vaata, ma läkitasin su juure ja ütlesin: Tule siia, et ma saaksin sind saata kuningalt küsima: Mispärast ma pidin Gesurist ära tulema? Mul oleks parem, kui ma oleksin seal! Ma tahan nüüd näha kuninga palet! Aga kui minus on süü, siis surmaku ta mind!"
33
Ja Joab läks kuninga juure ning jutustas seda temale. Ja tema kutsus Absalomi, ja ta tuli kuninga juure ning kummardas kuninga ette silmili maha; ja kuningas andis Absalomile suud.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja pärast seda sündis, et Absalom hankis enesele vankri ja hobused ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.
2
Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava tee ääres; igaühe, kes riiuasja pärast pidi tulema kuninga juure kohtusse, kutsus Absalom enese juure ja küsis: "Kust linnast sa oled?" Ja kui ta vastas: "Su sulane on ühest Iisraeli suguharust!"
3
Siis ütles Absalom temale: "Vaata, su asjad on head ja õiged, aga kuninga juures pole sul kedagi, kes sind kuulda võtaks!"
4
Ja Absalom jätkas: "Mind peaks küll pandama maale kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi, minu juure ja mina mõistaksin temale õigust!"
5
Ja kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud.
6
Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga juure kohtusse, ja nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed.
7
Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: "Luba mind nüüd minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen annud Jehoovale!
8
Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris, üteldes: Kui Jehoova viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma teenin Jehoovat!"
9
Ja kuningas ütles temale: "Mine rahuga!" Ja ta võttis kätte ning läks Hebronisse.
10
Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli sugudele: "Kui te kuulete sarvehäält, siis ütelge: Absalom on saanud Hebronis kuningaks!"
11
Ja Absalomiga ühes läks Jeruusalemast kakssada meest, kes olid kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast.
12
Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta järele ja laskis kutsuda giilonlase Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole.
13
Aga üks teate tooja tuli Taavetile ütlema: "Iisraeli meeste südamed hoiavad Absalomi poole!"
14
Siis ütles Taavet kõigile oma sulastele, kes olid ühes temaga Jeruusalemas: "Tõuskem ja põgenegem, sest muidu pole meil pääsu Absalomi eest! Rutakem minekule, et ta äkitselt ei saaks meid kätte, ei tooks meile õnnetust ega lööks linna mõõgateraga maha!"
15
Ja kuninga sulased ütlesid kuningale: "Vaata, su sulased on valmis kõigeks, mida mu isand kuningas peab paremaks!"
16
Ja kuningas läks välja ning tema kannul kogu ta pere; aga kuningas jättis kümme liignaist koda hoidma.
17
Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid nad peatuma viimase koja juure.
18
Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased, kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist.
19
Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: "Miks sinagi tuled ühes meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juure, sest sina oled võõras, pealegi pagulane oma kodupaigast.
20
Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda ühes meiega? Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan! Mine tagasi ja vii oma vennad ühes enesega. Arm ja ustavus sulle!"
21
Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: "Nii tõesti kui Jehoova elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!"
22
Ja Taavet ütles Ittaile: "Tule siis ja mine edasi!" Ja gatlane Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetimad, kes olid ühes temaga.
23
Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks. Ja kuningas läks üle Kiidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrve suunas.
24
Ja vaata, seal olid ka Saadok ja kõik leviidid ühes temaga - need kandsid Jumala seaduselaegast; ja nad panid Jumala laeka maha ning Ebjatar ohverdas, kuni kõik rahvas linnast oli viimseni üle läinud.
25
Ja kuningas ütles Saadokile: "Vii Jumala laegas tagasi linna. Kui ma Jehoova silmis armu leian, siis ta toob mind tagasi ja laseb mind näha seda ja selle asupaika.
26
Aga kui ta ütleb nõnda: mul pole sinust head meelt, siis vaata, siin ma olen, tema tehku minuga, nagu ta silmis hea on!"
27
Ja kuningas ütles preester Saadokile: "Sina oled nägija, mine rahuga tagasi linna, ja sinu poeg Ahimaats ja Ebjatari poeg Joonatan, teie mõlemate pojad ühes teiega.
28
Vaata, ma viivitan kõrve lähteil, kuni teilt tuleb sõna mulle teadmiseks!"
29
Siis viisid Saadok ja Ebjatar Jumala laeka tagasi Jeruusalemma ning jäid sinna.
30
Aga Taavet läks üles Õlimäele, läks ja nuttis, ta pea oli kaetud ja ta käis paljajalu; ja kõik ühes temaga olev rahvas oli katnud oma pea, ja nad läksid üles ning nutsid lakkamata.
31
Kui Taavetile teatati ja üteldi: "Ahitofel on vandenõulaste hulgas Absalomi juures!" siis ütles Taavet: "Jehoova, pööra ometi Ahitofeli nõu rumaluseks!"
32
Ja kui Taavet jõudis mäetippu, kus Jumalat kummardati, vaata, siis tuli temale vastu arklane Huusai, kuub lõhki käristatud ja mulda pea peal!
33
Ja Taavet ütles temale: "Kui sa tuled ühes minuga, siis sa oled mulle koormaks!
34
Aga kui sa lähed tagasi linna ja ütled Absalomile: Kuningas, ma tahan olla su sulane! Varem ma olin su isa sulane, aga nüüd ma tahan olla sinu sulane - siis sa võid mulle Ahitofeli nõu tühjaks teha.
35
Eks ole seal ühes sinuga preestrid Saadok ja Ebjatar? Kõik, mida sa siis kuningakojast kuuled, jutusta preestritele Saadokile ja Ebjatarile.
36
Vaata, seal on nende juures nende kaks poega, Saadokil Ahimaats ja Ebjataril Joonatan, ja nende kaudu te võite mulle läkitada kõik sõnumid, mis kuulete!"
37
Ja Taaveti sõber Huusai tuli linna just siis, kui Absalom jõudis Jeruusalemma.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ent ma juhin teie tähelepanu evangeeliumile, mida ma teile kuulutasin, mille te ka vastu võtsite ja milles ka püsite
2
ning milles te ka õndsaks saate - kui te peate seda kinni nende sõnadega, milledega mina teile seda kuulutasin - olgu siis, et asjata saite usklikuks.
3
Sest ma olen teile kõigepealt teada annud, mida ma olen saanud, et Kristus suri meie pattude eest kirjade järele
4
ja et ta maeti ja et ta üles äratati kolmandal päeval kirjade järele
5
ja et ta ilmus Keefasele, pärast seda neile kaheteistkümnele.
6
Pärast ta ilmus ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale, kelledest suurem hulk veel praegugi on elus, aga mõned on läinud magama;
7
pärast seda ta ilmus Jakoobusele, siis kõigile apostlitele;
8
aga pärast kõike ta ilmus ka minule kui äbarikule.
9
Sest mina olen apostlite seast kõige väiksem, kes ei ole väärt, et mind apostliks hüütakse, sest ma kiusasin taga Jumala kogudust.
10
Aga Jumala armust olen mina, mis ma olen; ja see arm minu vastu ei ole olnud tühine, vaid ma olen palju rohkem tööd teinud kui nemad kõik; aga mitte mina, vaid Jumala arm, mis on minuga.
11
Olgu nüüd mina või olgu nemad, nõnda me kuulutame ja nõnda olete saanud usklikuks.
12
Aga kui Kristusest kuulutatakse, et ta on surnuist üles äratatud, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et ei olevatki surnute ülestõusmist?
13
Aga kui ei ole surnute ülestõusmist, siis ei ole ka Kristus üles äratatud.
14
Ent kui Kristus mitte ei ole üles äratatud, siis on meie jutlus tühine ja tühine on ka teie usk;
15
ja meid leitakse siis Jumala valetunnistajad olevat, sest me oleme tunnistanud Jumala vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema pole äratanud, kui surnuid üles ei äratata.
16
Sest kui surnuid ei äratata, siis ei ole ka Kristust äratatud.
17
Aga kui Kristust ei ole äratatud, siis on teie usk tühine ja te olete alles oma pattude sees.
18
Siis on ka need, kes Kristuse sees on läinud hingama, hukka saanud.
19
Kui meie selles elus oleme lootnud ainult Kristuse peale, siis me oleme kõigist inimestest kõige armetumad.
20
Aga nüüd on Kristus surnuist üles äratatud ja on saanud esmaseks nende seast, kes on läinud hingama.
21
Sest kui juba surm on tulnud inimese kaudu, siis on ka surnute ülestõusmine inimese kaudu.
22
Sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses,
23
aga igaüks oma järjekorras: esimesena Kristus, selle järel Kristuse omad tema tulemises;
24
siis tuleb ots, kui ta annab riigi Jumala ja Isa kätte pärast seda, kui ta on hävitanud kõik valitsuse ja kõik meelevalla ja võimu.
25
Sest tema peab valitsema, kuni ta on pannud kõik vaenlased tema jalge alla.
26
Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm!
27
Sest "ta on kõik alistanud tema jalge alla!" Kui ta aga ütleb, et kõik on alistatud tema alla, siis on avalik, et ei ole alistatud see, kes kõik temale alistas.
28
Aga kui kõik temale on alistatud, siis peab ka Poeg ise alistatama sellele, kes kõik temale on alistanud, et Jumal oleks kõik kõigis.
29
Mis teevad muidu need, kes endid lasevad ristida surnute eest, kui surnuid koguni ei äratata? Mispärast siis neid ristitakse nende eest?
30
Ja mispärast oleme meiegi hädaohus igal hetkel?
31
Iga päev ma olen surmasuus, nii tõesti kui teie, vennad, olete minu kiitus, mis mul on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
32
Kui ma inimeste kombel olen Efesoses võidelnud metsalistega, siis mis kasu on mul sellest? Kui surnuid ei äratata, siis "söögem ja joogem, sest homme me sureme!"
33
Ärge eksige! "Kurjad kõned rikkuda võivad kombeid häid!"
34
Kainestuge õieti ja ärge tehke pattu; sest mõned ei tea midagi Jumalast; seda ma ütlen teile häbiks.
35
Aga mõni küsib: "Kuidas surnud ärkavad üles? Ja millise ihuga nad tulevad?"
36
Rumal! See, mida sa külvad, ei saa elavaks, kui see enne ei sure.
37
Ja mida sa külvad, sa ei külva selle ihuna, mis peab tõusma, vaid paljast iva, olgu nisuiva või mis tahes iva.
38
Aga Jumal annab temale ihu, millise tahab, ja igale seemnele tema oma ihu.
39
Kõik liha ei ole sama liha, vaid ise on inimeste liha ja ise veiste liha ja ise lindude ja ise kalade liha;
40
ja on taevalikke ihusid ja maiseid ihusid; aga teistsugune on taevalike auhiilgus ja teistsugune maiste auhiilgus.
41
Isesugune on päikese hiilgus ja isesugune kuu hiilgus ja isesugune tähtede hiilgus; sest tähe ja tähe hiilgusel on oma vahe.
42
Nõnda on ka surnute ülestõusmine. Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles;
43
autuses külvatakse, auhiilguses äratatakse üles; nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles;
44
maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles; sest kui on olemas maine ihu, siis on ka olemas vaimne ihu.
45
Nõnda on ka kirjutatud: "Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks." Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab.
46
Aga vaimne ihu ei ole esimene, vaid maine; selle järel on vaimne.
47
Esimene inimene oli maast, muldne, teine inimene on taevast.
48
Mäherdune on muldne, säherdused on ka muldsed; ja mäherdune on taevane, säherdused on ka taevased.
49
Ja otse nõnda nagu me oleme kannud muldse inimese kuju, nõnda me kanname kord ka taevast kuju.
50
Aga seda ma ütlen, vennad, et liha ja veri ei või pärida Jumala Riiki ega kaduvus pärida kadumatust.
51
Vaata, ma ütlen teile saladuse: me kõik ei lähe magama, aga me kõik muutume,
52
äkitselt ühe silmapilguga, viimse pasuna hüüdes. Sest pasun hüüab ja surnud tõusevad üles kadumatutena ja me muutume.
53
Sest see kaduv peab riietuma kadumatusega ja see surev riietub surematusega.
54
Aga kui see kaduv riietub kadumatusega ja see surev riietub surematusega, siis saab tõeks sõna, mis on kirjutatud: "Surm on neelatud võidusse!
55
Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?"
56
Aga surma astel on patt ja patu vägi on käsk.
57
Ent tänu Jumalale, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi!
58
Sellepärast, mu armsad vennad, olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!
