Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja Jehoova läkitas Naatani Taaveti juure; ta tuli tema juure ning ütles temale: "Ühes linnas oli kaks meest, üks rikas ja teine vaene.
2
Rikkal oli väga palju lambaid ja veiseid,
3
aga vaesel ei olnud midagi muud kui üksainus pisuke utetall, kelle ta oli ostnud. Ta toitis seda ja see kasvas üles tema juures üheskoos ta lastega; see sõi ta palukest, jõi ta karikast, magas ta süles ja oli temale nagu tütar.
4
Siis tuli rikka mehe juure teekäija. Aga tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juure oli tulnud, vaid ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juure oli tulnud."
5
Siis Taaveti viha süttis väga põlema mehe vastu ja ta ütles Naatanile: "Nii tõesti kui Jehoova elab, mees, kes seda tegi, on surmalaps!
6
Ja ta peab utetalle tasuma neljakordselt, sellepärast et ta tegi nõnda ega halastanud!"
7
Aga Naatan ütles Taavetile: "See mees oled sina! Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: Mina olen sind võidnud Iisraeli kuningaks ja mina olen sind päästnud Sauli käest.
8
Mina olen sulle annud su isanda koja ja su sülle su isanda naised, ja olen sulle annud Iisraeli ja Juuda soo. Ja kui seda on vähe, siis ma oleksin võinud sulle lisada veel üht ja teist.
9
Mispärast sa oled põlanud Jehoova sõna, tehes, mis tema silmis paha on? Hetiit Uurija sa lõid mõõgaga maha ja tema naise sa võtsid enesele naiseks. Jah, tema sa tapsid ammonlaste mõõgaga!
10
Aga nüüd ei lahku mõõk su soost mitte iialgi, sellepärast et sa oled mind põlanud ja oled võtnud hetiit Uurija naise enesele naiseks!
11
Nõnda ütleb Jehoova: Vaata, ma lasen su omast soost tulla sulle õnnetusi; ma võtan sinu naised su silma ees ja annan su ligimesele ja tema magab su naistega sellesinase päikese paistes!
12
Kuigi sina oled seda teinud salaja, teen mina seda kogu Iisraeli ees ja päise päeva ajal!"
13
Siis ütles Taavet Naatanile: "Mina olen pattu teinud Jehoova vastu!" Ja Naatan ütles Taavetile: "Jehoova on juba su patu sulle andeks annud. Sa ei sure!
14
Ometi, kuna sa selle asja pärast oled pannud Jehoova vaenlased teda kõvasti pilkama, siis peab küll poeg, kes sulle on sündinud, kindlasti surema!"
15
Siis Naatan läks koju. Ja Jehoova lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.
16
Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.
17
Ta kojavanemad astusid ta juure, et teda tõsta maast üles, aga ta ei tahtnud mitte ega võtnud ühes nendega leiba.
18
Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: "Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält! Kuidas võiksime temale ütelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!"
19
Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis mõistis Taavet, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulaseilt: "Kas laps on surnud?" Ja need vastasid: "Surnud!"
20
Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Jehoova kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis ta küsis ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.
21
Aga tema sulased ütlesid talle: "Mis asi see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!"
22
Ja ta vastas: "Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: kes teab, vahest annab Jehoova mulle armu ja laps jääb elama?
23
Aga nüüd on ta surnud! Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juure, aga tema ei tule tagasi minu juure!"
24
Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juure ja magas temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks Saalomon. Ja Jehoova armastas teda
25
ning Taavet läkitas tema prohvet Naatani käe alla, kes Jehoova pärast nimetas teda Jedidjaks.
26
Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna.
27
Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: "Ma olen sõdinud Rabba vastu. Ma olen ka vallutanud veehoidla.
28
Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei nimetataks minu nimega!"
29
Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis selle vastu ja vallutas selle.
30
Ja ta võttis nende kuningal krooni peast - see vaagis talendi kulda ja selles oli kalliskivi - ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki.
31
Ja rahva, kes seal oli, ta tõi välja ja pani kivisaagide, raudkirgaste ja raudkirveste juure ja laskis orjata telliskiviahjude juures; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega. Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja pärast seda sündis järgmine lugu: Absalomil, Taaveti pojal, oli ilus õde, Taamar nimi; ja Amnon, Taaveti poeg, armastas teda.
2
Amnon oli oma õe Taamari pärast nõnda õnnetu, et ta otsegu põdes, sest too oli neitsi ja Amnoni silmis näis olevat võimatu temaga midagi teha.
3
Aga Amnonil oli sõber, Joonadab nimi, Taaveti venna Simea poeg; ja Joonadab oli väga tark mees.
4
Ja see küsis temalt: "Mispärast sa, kuningapoeg, oled igal hommikul nõnda norus? Kas sa ei tahaks mulle rääkida?" Ja Amnon vastas temale: "Ma armastan Taamarit, oma venna Absalomi õde!"
5
Ja Joonadab ütles temale: "Heida voodisse ja tee ennast haigeks. Kui su isa tuleb sind vaatama, siis ütle temale: luba et mu õde Taamar tuleb ja söödab mind leivaga ja valmistab mu silma ees rooga, nõnda et ma näen ja saan tema käest süüa!"
6
Ja Amnon heitiski maha ning tegi ennast haigeks. Ja kui kuningas tuli teda vaatama, siis ütles Amnon kuningale: "Luba mu õde Taamar tulla, et ta valmistaks mu silma ees paar kooki ja ma saaksin ta käest süüa!"
7
Ja Taavet läkitas sõna Taamarile ta kotta, üteldes: "Mine ometi oma venna Amnoni kotta ja valmista temale rooga!"
8
Siis läks Taamar oma venna Amnoni kotta, kes oli maha heitnud. Ja ta võttis taigna, sõtkus ning valmistas ta silma ees koogid ja küpsetas need.
9
Ja ta võttis panni ning tühjendas Amnoni nähes, aga too ei tahtnud süüa. Ja Amnon ütles: "Saatke kõik inimesed mu juurest välja!" Ja kõik inimesed läksid ta juurest välja.
10
Siis ütles Amnon Taamarile: "Too roog kambrisse, et ma saaksin sinu käest süüa!" Ja Taamar võttis koogid, mis ta oli valmistanud, ja viis kambrisse oma vennale Amnonile.
11
Aga kui ta ulatas temale, et ta sööks, siis haaras ta temast kinni ja ütles temale: "Tule maga minu juures, mu õde!"
12
Aga ta ütles temale: "Ei, mu vend, ära naera mind ära! Sest Iisraelis ei tohi nõnda teha! Ära tee seda häbitegu!
13
Ja mina, kuhu ma peaksin viima oma häbi? Sina ise oled siis ka nagu üks jõledaist Iisraelis! Aga räägi nüüd ometi kuningaga, sest ta ei keela mind sulle!"
14
Aga ta ei tahtnud kuulata tema häält, vaid sai tema üle võimuse, naeris tema ära ja magas tema juures.
15
Seejärel aga vihkas Amnon teda üpris suure vihaga, nõnda et viha, miska ta teda vihkas, oli suurem kui armastus, miska ta oli teda armastanud! Ja Amnon ütles temale: "Tõuse üles, mine ära!"
16
Aga ta vastas temale: "Kui sa mind välja ajad, siis on see kuritegu suurem kui too teine, mis sa mulle tegid!" Kuid ta ei tahtnud teda kuulata,
17
vaid kutsus oma poisi, kes teda teenis, ja ütles: "Ajage ta ometi välja minu juurest ja sule uks tema taga!"
18
Temal oli seljas pikk kirju rüü, sest kuninga tütred, kes olid neitsid, kandsid seesuguseid ülikuubi; ja ta teener saatis tema välja ning sulges ukse tema taga.
19
Siis Taamar pani enesele tuhka pea peale ja käristas lõhki kirju rüü, mis tal seljas oli, pani oma käe enesele pea peale ning läks ja kisendas lakkamata.
20
Ja Absalom, tema vend, ütles talle: "Kas su vend Amnon oli sinu juures? Aga nüüd, mu õde, vaiki, ta on ju sinu vend! Ära võta seda asja südamesse!" Ja nõnda jäi Taamar hüljatuna oma venna Absalomi kotta.
21
Kui kuningas Taavet kuulis kõigist neist asjust, siis ta vihastus väga.
22
Ja Absalom ei rääkinud Amnoniga ei halba ega head, sest Absalom vihkas Amnonit, sellepärast et ta oli tema õe Taamari ära naernud.
23
Aga kahe aasta pärast juhtus, et Absalomil olid lambaniitjad Baal-Haasoris, mis on Efraimi juures; ja Absalom kutsus sinna kõik kuningapojad.
24
Ja Absalom tuli kuninga juure ning ütles: "Vaata nüüd, su sulasel on lambaniitjad; tulgu ometi kuningas ühes sulastega oma sulase juure!"
25
Aga kuningas vastas Absalomile: "Ei, mu poeg, me ei lähe ometi mitte kõik, et me ei oleks sulle koormaks!" Absalom käis temale peale, aga ta ei tahtnud minna, vaid andis oma õnnistuse.
26
Ent Absalom ütles: "Kui mitte, siis tulgu ometi mu vend Amnon meiega!" Ja kuningas küsis temalt: "Mispärast peaks tema minema ühes sinuga?"
27
Aga kui Absalom käis temale peale, siis ta laskis Amnoni ja kõik kuningapojad minna ühes temaga.
28
Ja Absalom käskis oma poisse, üteldes: "Pidage nüüd silmas, millal Amnoni süda on viinarõõmus ja mina teile ütlen: "Lööge Amnon maha!" siis surmake ta kartmata! Eks ole nõnda, et mina olen teid käskinud? Olge julged ja vahvad mehed!"
29
Ja Absalomi poisid talitasid Amnoniga, nõnda nagu Absalom oli käskinud. Siis kõik kuningapojad tõusid üles, istusid igaüks oma hobueesli selga ja põgenesid.
30
Ja nende teel olles sündis, et kuuldus jõudis Taavetini, räägituna nõnda: "Absalom on löönud maha kõik kuningapojad ja neist ei ole järele jäänud ainustki!"
31
Siis kuningas tõusis ja käristas oma riided lõhki ning heitis maa peale maha; ja kõik ta sulased seisid lõhkikäristatud riietega.
32
Aga Joonadab, Taaveti venna Simea poeg, kostis ning ütles: "Ärgu mõtelgu mu isand, et tapetud on kõik noored mehed, kuningapojad, vaid üksnes Amnon on surnud! Sest Absalomi käsul oli see juba määratud päevast, mil ta tema õe Taamari ära naeris!
33
Ärgu siis nüüd mu isand kuningas võtku seda asja südamesse, et ta mõtleb: kõik kuningapojad on surnud, sest üksnes Amnon on surnud!"
34
Absalom aga põgenes. Ja kui noor mees, kes oli piiluriks, oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli palju rahvast tema taga olevalt teelt, mäekülje poolt!
35
Siis ütles Joonadab kuningale: "Ennäe, kuningapojad tulevad! On sündinud nõnda, nagu su sulane rääkis!"
36
Ja kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tulid kuningapojad, kes tõstsid häält ja nutsid! Ka kuningas ja kõik ta sulased nutsid väga kibedasti.
37
Aga Absalom oli põgenenud ja läinud Gesuri kuninga Talmai, Ammihudi poja juure. Ja Taavet leinas oma poega kõik need päevad.
38
Kui Absalom oli põgenenud ja jõudnud Gesurisse, siis jäi ta sinna kolmeks aastaks.
39
Ja kuningas Taavet loobus Absalomi vastu välja minemast, sest ta harjus sellega, et Amnon oli surnud.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Taotlege armastust ja olge agarad taotlema vaimuandeid, aga kõige enam prohvetlikku kõnelemist!
2
Sest kes keeltega räägib, ei kõnele inimestele, vaid Jumalale; sest keegi ei saa temast aru, vaimust ta ju räägib saladusi.
3
Aga prohvetlikult kõneleja räägib inimestele nende ehitamiseks ja manitsuseks ja troostiks.
4
Keeltega rääkija ehitab iseennast; aga prohvetlikult kõneleja ehitab kogudust.
5
ma tahaksin küll, et te kõik räägiksite keeltega, aga veel enam, et te prohvetlikult kõneleksite; sest prohvetlikult kõneleja on suurem keeltega rääkijast, kui see mitte ühtlasi ei tõlgitse, nõnda et kõne saab koguduse ehitamiseks.
6
Aga nüüd, vennad, kui ma tuleksin teie juure ja räägiksin keeltega, mis kasu ma tooksin teile, kui ma teile ei räägiks kas ilmutuse või tunnetuse või ennustuse või õpetuse kaudu?
7
Nõnda on ju lugu ka elutumate asjadega, mis annavad häält, olgu vile või kannel; kui need ei annaks erinevaid hääli, kuidas teatakse, mida puhutakse vilel või mida mängitakse kandlel?
8
Samuti kui pasun annab segast häält, kes siis hakkab valmistama sõjaks?
9
Nõnda ka teie: kui te keeltega ei räägi arusaadavalt, kuidas siis teatakse, mida räägitakse? Te räägiksite ju tuulde!
10
Maailmas on ei tea kui palju mitmesuguseid keelemurdeid ja ükski neist pole häälikuteta.
11
Kui mina nüüd ei tunne hääliku tähendust, olen ma sellele, kes räägib, umbkeelne ja rääkija on mulle umbkeelne.
12
Samuti teiegi olles agarad taotlema vaimuandeid, püüdke saada neid rohkesti koguduse ehitamiseks.
13
Seepärast, kes keeltega räägib, palugu Jumalat, et ta võiks ka tõlgitseda.
14
Sest kui ma keeltega rääkides palvetan, siis palvetab mu vaim, aga mu mõistus on viljatu.
15
Mida siis teha? ma tahan palvetada vaimus ja tahan palvetada ka mõistusega; ma tahan laulda vaimus ja tahan laulda ka mõistusega.
16
Sest kui sa teed tänupalvet vaimus, kuidas siis see, kes võhiku kohal seisab, sinu tänu peale saab ütelda: "Aamen!"; ta ju ei tea, mida sa ütled.
17
Sest sa tänad küll hästi, aga teist see ei ehita.
18
ma tänan Jumalat, et mina räägin keeltega rohkem kui teie kõik!
19
Aga ma tahan koguduses pigemini rääkida viis sõna oma mõistusega, et ka muid õpetada, kui kümme tuhat sõna keeltega.
20
Vennad, ärge saage lapsiks mõtteviisis, vaid olge lapsed kurjuses; kuid mõtteviisi poolest saage täisealiseks.
21
Käsuõpetuses on kirjutatud: "Teiste keeltega ja teiste huultega ma räägin sellele rahvale ja siiski nad ei kuule mind!", ütleb Issand.
22
Nii ei ole siis keeled tunnuseks usklikele, vaid uskmatuile; aga prohvetlik kõne ei ole tunnuseks uskmatuile, vaid usklikele.
23
Kui nüüd kõik kogudus tuleks kokku ühte paika ja kõik räägiksid keeltega, ja tuleksid sisse võhikud või uskmatud, kas nad ei ütleks, et te jampsite?
24
Aga kui nemad kõik kõneleksid prohvetlikult ja tuleks uskmatu või võhik, siis nad kõik paljastaksid tema olukorra ja kõik arvustaksid teda;
25
tema südame saladused tuleksid ilmsiks ja ta heidaks siis silmili maha ja kummardaks Jumalat ning tunnistaks, et Jumal on tõesti teie sees.
26
Mis siis nüüd, vennad? Kui te kokku tulete, siis on igaühel midagi, kas laulu või õpetust või ilmutust või keeltega rääkimist või tõlgitsemist; sündigu see kõik koguduse ehitamiseks.
27
Kui keeltega räägitakse, siis rääkigu kaks või kõige rohkem kolm ükshaaval, ja üks tõlgitsegu.
28
Aga kui tõlgitsejat ei ole, olgu rääkija vait koguduses ja rääkigu iseenesele ja Jumalale.
29
Aga prohveteist kõnelgu kaks või kolm ja teised arvustagu.
30
Ja kui kellelegi teisele, kes istub, ilmutatakse midagi, siis olgu esimene vait.
31
Sest te võite kõik ükshaaval prohvetlikult kõnelda, et kõik õpiksid ja saaksid troosti.
32
Ja prohvetite vaimud alistuvad prohveteile.
33
Sest Jumal ei ole mitte korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda nagu kõigis pühade kogudusis,
34
olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole luba kõnelda, vaid nad olgu allaheitlikud, nõnda nagu käskki ütleb.
35
Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis nad küsigu kodus oma meestelt. Sest naisele on häbiks kõnelda koguduses.
36
Või kas Jumala sõna on teist lähtunud? Või kas see on tulnud üksnes teie juure?
37
Kui keegi arvab enese olevat prohveti või Vaimu mõjualuse, see teadku, et mida ma teile kirjutan, see on Issanda käsk!
38
Aga kui keegi ei taha seda teada, ärgu teadku!
39
Niisiis, vennad, taotlege prohvetlikku kõnelemist ja ärge ka keelake keeltega rääkimist.
40
Kõik sündigu viisakalt ja korra järele.
