Flash tuleb sisse lülitada
1
Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: "Mu poeg!" Ja see vastas temale: "Siin ma olen!"
2
Ja ta ütles: "Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.
3
Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom.
4
Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks enne kui ma suren."
5
Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,
6
siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, üteldes: "Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:
7
too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Jehoova ees õnnistan enne kui ma suren.
8
Ja nüüd, mu poeg, kuule mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:
9
mine pudulojuste juure ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.
10
Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks enne kui ta sureb!"
11
Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: "Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile!
12
Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse!"
13
Aga ta ema ütles talle: "Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuule ainult mu sõna ja mine too mulle!"
14
Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.
15
Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis ta juures kodus olid, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.
16
Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.
17
Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,
18
Ja see läks oma isa juure ning ütles: "Mu isa!" Ja tema vastas: "Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?"
19
Ja Jaakob ütles oma isale: "Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!"
20
Aga Iisak küsis oma pojalt: "Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?" Ja tema vastas: "Jehoova, sinu Jumal, saatis mulle ette!"
21
Siis Iisak ütles Jaakobile: "Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?"
22
Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juure, ja tema katsus teda käega ning ütles: "Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!"
23
Ja ta ei tunnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.
24
Ta küsis veel kord: "Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?" Ja ta vastas: "Olen!"
25
Siis ta ütles: "Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!" Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale viina, ja ta jõi.
26
Seejärel ütles ta isa Iisak temale: "Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!"
27
Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: "Näe, mu poja lõhn - otsegu välja lõhn, mida Jehoova on õnnistanud!
28
Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja viina!
29
Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!"
30
Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob just oli väljunud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.
31
Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juure ning ütles isale: "Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!"
32
Aga tema isa Iisak küsis temalt: "Kes sa oled?" Ja ta vastas: "Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!"
33
Siis Iisak värises üpris väga suurest ärritusest ja ütles: "Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!"
34
Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas üpris väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: "Õnnista ka mind, mu isa!"
35
Aga ta vastas: "Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse!"
36
Siis ta ütles: "Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!" Ja ta küsis: "Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?"
37
Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: "Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen annud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja viinaga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?"
38
Ja Eesav ütles oma isale: "Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!" Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.
39
Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: "Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt!
40
Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama! Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast!"
41
Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, miska ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: "Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!"
42
Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: "Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab!
43
Aga nüüd, mu poeg, kuule mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juure Haaranisse
44
ja jää tema juure mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,
45
kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?"
46
Ja Rebeka ütles Iisakile: "Ma olen elust tüdinud hetiiditaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetiiditaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Siis Iisak kutsus Jaakobi ja õnnistas teda; ja ta keelas teda ning ütles temale: "Ära võta naist kaananlaste tütreist!
2
Võta kätte, mine Mesopotaamiasse oma emaisa Betueli kotta ja võta sealt enesele naine oma ema venna Laabani tütreist.
3
Kõigeväeline Jumal õnnistagu sind, tehku sind viljakaks ja paljuks, et sinust tuleks hulk rahvaid!
4
Ta andku sulle Aabrahami õnnistust, sinule ja su soole ühes sinuga, et sa päriksid maa, kus sa võõrana elad, mille Jumal on annud Aabrahamile!"
5
Ja Iisak saatis Jaakobi teele ning see läks Mesopotaamiasse süürlase Betueli poja Laabani juure, kes oli Jaakobi ja Eesavi ema Rebeka vend.
6
Kui Eesav nägi, et Iisak oli õnnistanud Jaakobit ja oli saatnud ta Mesopotaamiasse sealt enesele naist võtma, olles teda õnnistanud ja keelanud, üteldes: "Ära võta naist kaananlaste tütreist!"
7
ja et Jaakob oli kuulanud oma isa ja ema ja oli läinud Mesopotaamiasse,
8
siis Eesav mõistis, et kaananlaste tütred olid pahad ta isa Iisaki silmis,
9
ja Eesav läks Ismaeli juure ning võttis oma naiste kõrvale enesele naiseks Mahalati, Aabrahami poja Ismaeli tütre, Nebajoti õe.
10
Jaakob aga väljus Beer-Sebast ja läks Haarani poole.
11
Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama.
12
Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala inglid astusid seda mööda üles ja alla!
13
Ja vaata, Jehoova seisis tema ees ning ütles: "Mina olen Jehoova, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole!
14
Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad!
15
Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen ütelnud!"
16
Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: "Jehoova on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!"
17
Ja ta kartis ning ütles: "Küll on seesinane paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!"
18
Ja Jaakob tõusis hommiku vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli.
19
Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle linna nimi Luus.
20
Ja Jaakob andis tõotuse, üteldes: "Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga,
21
ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Jehoova mulle Jumalaks,
22
ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks! Ja kõigest, mis sa mulle annad, ma annan sulle täpselt kümnist!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Sel ajal kuulis nelivürst Heroodes Jeesusest räägitavat.
2
Ja ta ütles oma teenijaile: "See on Ristija Johannes; tema on surnuist üles tõusnud ja sellepärast on imelised väed tegevad tema sees."
3
Oli ju Heroodes Johannese kinni võtnud, sidunud ja pannud ta vangi Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast.
4
Sest Johannes oli temale ütelnud: "Sul ei ole luba teda pidada."
5
Ja Heroodes oleks tahtnud Johannese tappa, aga kartis rahvast, sest nad pidasid teda prohvetiks.
6
Aga kui Heroodese sünnipäev tuli, tantsis Heroodiase tütar nende keskel ja meeldis Heroodesele.
7
Sellepärast tõotas ta vandega temale anda, mida ta iganes peaks paluma.
8
Siis ütles tütar oma ema õhutusel: "Anna mulle siia vaagnal Ristija Johannese pea!"
9
Ja kuningas sai kurvaks, kuid vande ja lauasistujate pärast ta käskis temale selle anda.
10
Ta läkitas siis ja laskis vangihoones Johannese pea otsast raiuda.
11
Ja tema pea toodi vaagnal ning anti neitsile; ja neitsi viis selle oma emale.
12
Ja tema jüngrid tulid ning võtsid tema keha ja matsid ta maha ja tulid ning teatasid sellest Jeesusele.
13
Kui Jeesus seda kuulis, läks ta sealt paadiga ära tühja paika üksipäini. Ja kui rahvahulgad seda kuulsid, käisid nad linnadest jala tema järel.
14
Ja maale astudes ta nägi palju rahvast. Ja tal hakkas nendest hale meel, ja ta tegi terveks nende põdejad.
15
Ent õhtu tulles astusid jüngrid tema juure ning ütlesid: "See on tühi paik ja aeg on juba möödas; lase rahvas minna, et nad läheksid küladesse ja ostaksid enestele toidupoolist."
16
Aga Jeesus ütles neile: "Nendel pole tarvis ära minna; andke teie neile süüa."
17
Nemad ütlesid temale: "Meil ei ole siin rohkem kui viis leiba ja kaks kala!"
18
Kuid tema ütles: "Tooge mulle need siia!"
19
Ja ta käskis rahvahulgad istuda murule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole ja õnnistas ning murdis ja andis leivad jüngrite kätte, aga jüngrid andsid rahvale.
20
Ja nad kõik sõid ja nende kõhud said täis. Ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi kaksteistkümmend korvitäit.
21
Ent neid, kes olid söönud, oli ligi viis tuhat meest peale naiste ja laste.
22
Ja sedamaid sundis Jeesus oma jüngreid astuma paati ja sõitma tema eele teisele poole, kuni ta laseb rahva minema.
23
Kui ta siis rahva oli lasknud minema, läks ta ise üles mäele üksipäini palvetama. Ja õhtu tulles oli ta üksinda sealsamas.
24
Aga paat oli juba palju vagusid maad kaldast eemal ja oli hädas lainetega, sest tuul oli vastu.
25
Aga neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juure kõndides merel.
26
Ja kui jüngrid teda nägid merel kõndivat, kohkusid nad ja ütlesid: "See on tont!" Ja nad kisendasid hirmu pärast.
27
Aga sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: "Olge julged, mina olen see, ärge kartke!"
28
Peetrus kostis temale ning ütles: "Issand, kui sina oled, siis käsi mind tulla enese juure vee peale!"
29
Tema ütles: "Tule!" Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juure.
30
Aga nähes tuult lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: "Issand, päästa mind!"
31
Ja Jeesus sirutas sedamaid oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: "Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?"
32
Ja nad astusid paati, ja tuul rauges.
33
Siis paadis olijad tulid ja kummardasid teda ning ütlesid: "Tõesti, sa oled Jumala Poeg!"
34
Ja kui nad olid jõudnud teisele kaldale, tulid nad Gennesareti maile.
35
Ja kui selle koha mehed ta ära tundsid, läkitasid nad sõna kogu ümberkaudsele maale. Ja tema juure toodi kõik haiged;
36
ja need palusid Teda, et nad saaksid vaid puudutada tema kuue palistust. Ja nii paljud, kui puudutasid, said terveks.
