Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja Taavet läks sealt ära ning pääses Adullami koopasse. Kui tema vennad ja kogu ta isa pere sellest kuulsid, läksid nad sinna alla tema juure.
2
Ja ta juure kogunesid kõik, kel oli kitsas käes, kel oli võlausaldaja, kes olid hinges kibestunud, ja ta sai nende pealikuks; tema juures oli ligi nelisada meest.
3
Sealt läks Taavet Moabi Mispasse ja ütles Moabi kuningale: "Luba mu isa ja ema tulla seniks teie juure, kuni ma saan teada, mis Jumal minuga teeb!"
4
Siis ta viis nad Moabi kuninga ette ja nad elasid tema juures kogu selle aja, mis Taavet oli mäelinnuses.
5
Aga prohvet Gaad ütles Taavetile: "Ära jää mäelinnusesse, lahku sealt ja mine Juudamaale!" Ja Taavet läks ning tuli Haareti metsa.
6
Ja Saul sai kuulda, et Taavet ja temaga ühes olevad mehed olid avastatud; Saul istus Gibeas tamariskipuu all künkal, piik käes, ja kõik ta sulased seisid ta juures.
7
Ja Saul ütles oma sulastele, kes seisid ta juures: "Kuulge ometi, benjaminlased! Kas annab ka Iisai poeg teile kõigile põlde ja viinamägesid? Kas ta paneb teid kõiki tuhande- ja sajapealikuiks,
8
et te kõik peate vandenõu minu vastu? Mitte ükski ei ole ilmutanud mu kõrvale, et mu poeg on teinud liidu Iisai pojaga! Mitte ükski teist ei ole mures minu pärast, et ta ilmutaks mu kõrvale, et mu poeg on ässitanud mu sulast mind varitsema, nagu see praegu on!"
9
Siis vastas edomlane Doeg, kes seisis Sauli sulaste juures, ja ütles: "Ma nägin Iisai poja tulevat Nobesse Ahituubi poja Ahimeleki juure,
10
kes küsis Jehoovalt temale nõu, andis temale teerooga ja vilist Koljati mõõga."
11
Siis kuningas läkitas kutsuma preester Ahimelekit, Ahituubi poega, ja kogu ta isa sugu, kes oli preestreiks Nobes; ja need kõik tulid kuninga juure.
12
Ja Saul ütles: Kuule nüüd, Ahituubi poeg!" Ja see vastas: "Siin ma olen, mu isand!"
13
Ja Saul küsis temalt: "Mispärast te olete pidanud vandenõu minu vastu, sina ja Iisai poeg, et sa andsid temale leiba ja mõõga ja küsisid Jumalalt temale nõu, selleks et ta tõuseks mind varitsema, nagu see praegu on?"
14
Ja Ahimelek kostis kuningale ning ütles: "Kes on kõigi su sulaste hulgast nii ustav kui Taavet, kuninga väimees, su ihukaitsepealik ja su kojas austatu?
15
Kas ma alles täna olen hakanud temale Jumalalt nõu küsima? See on minust kaugel! Kuningas ärgu pangu seda asja süüks oma sulasele ega kogu mu isa soole, sest su sulane ei teadnud midagi kõigest sellest, ei vähem ega rohkem!"
16
Aga kuningas ütles: "Sa pead surema, Ahimelek, sina ja kogu su isa sugu!"
17
Ja kuningas ütles käsutäitjaile, kes seisid ta juures: "Pöörduge sinna ja surmake Jehoova preestrid, sest ka nende käsi on Taavetiga; kuigi nad teadsid, et ta põgenes, ei ilmutanud nemad seda mu kõrvale!" Aga kuninga sulased ei tahtnud sirutada oma kätt, et tungida kallale Jehoova preestritele.
18
Siis ütles kuningas Doegile: "Pöördu sina sinna ja mine preestritele kallale!" Ja edomlane Doeg pöördus ning läks ise preestritele kallale ja tappis sel päeval kaheksakümmend viis linast õlarüüd kandvat meest.
19
Ja ta lõi mõõgateraga maha Nobe, preestrite linna, niihästi mehed kui naised, niihästi lapsed kui imikud, ja härjad, eeslid ja lambad - nõndasamuti mõõgateraga.
20
Pääsis ainult üks Ahituubi poja Ahimeleki poeg, Ebjatar nimi, kes põgenes Taaveti juure.
21
Ja Ebjatar jutustas Taavetile, et Saul oli Jehoova preestrid tapnud.
22
Ja Taavet ütles Ebjatarile: "Ma teadsin juba sel päeval, kui seal oli edomlane Doeg, et ta kindlasti teatab sellest Saulile. Mina olen seda põhjustanud kõigile su isa soo hingedele!
23
Jää minu juure, ära karda, sest kes püüab minu hinge, see püüab ka sinu hinge, minu juures aga oled sa kaitstud!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja Taavetile teatati ning üteldi: "Vaata, vilistid sõdivad Keila vastu ja riisuvad rehealuseid!"
2
Siis küsis Taavet Jehoovalt, üteldes: "Kas pean minema neid viliste lööma?" Ja Jehoova vastas Taavetile: "Mine ja löö viliste ja päästa Keila!"
3
Aga Taaveti mehed ütlesid temale: "Vaata, me kardame juba siin Juudas, mis veel siis, kui läheksime Keilasse vilistide võitlusridade vastu!"
4
Siis küsis Taavet taas Jehoovalt ja Jehoova kostis temale ning ütles: "Tõuse, mine alla Keilasse, sest ma annan vilistid su kätte!"
5
Ja Taavet läks oma meestega Keilasse ning sõdis vilistide vastu; ta viis ära nende lojused ja tekitas neile suure kaotuse; nõnda päästis Taavet Keila elanikud.
6
Kui Ebjatar, Ahimeleki poeg, põgenes Taaveti juure Keilasse, tõi ta õlarüü kaasa.
7
Saulile teatati, et Taavet oli tulnud Keilasse. Ja Saul ütles: "Jumal on annud tema mu kätte, sest ta on ise ennast sisse piiranud, minnes väravate ja riividega linna!"
8
Ja Saul hüüdis kogu rahva sõtta, et minna alla Keilasse piirama Taavetit ja tema mehi.
9
Aga Taavet sai teada, et Saul kavatses tema vastu kurja, ja ta ütles preester Ebjatarile: "Too õlarüü siia!"
10
Ja Taavet ütles: "Jehoova, Iisraeli Jumal! Su sulane on tõesti kuulnud, et Saul püüab tulla Keilasse hävitama linna minu pärast!
11
Kas Keila kodanikud annavad mind tema kätte? Kas Saul tuleb alla, nagu su sulane on kuulnud? Jehoova, Iisraeli Jumal, ilmuta ometi oma sulasele!" Ja Jehoova vastas: "Ta tuleb!"
12
Ja Taavet küsis veel: "Kas annavad Keila kodanikud mind ja mu mehed Sauli kätte?" Ja Jehoova vastas: "Annavad küll!"
13
Siis Taavet ja ta mehed, ligi kuussada meest, võtsid kätte ja läksid Keilast välja ning hulkusid paigast teise. Ja kui Saulile teatati, et taavet oli Keilast pääsnud, siis ta loobus oma retkest.
14
Ja Taavet asus kõrves mäelinnustesse, jäädes mägestikku Siifi kõrves. Saul otsis teda taga kogu aja, aga Jumal ei annud teda tema kätte.
15
Taavet aga nägi küll, et Saul läks nõudma tema hinge. Kui Taavet oli Siifi kõrves metsakurus,
16
võttis Joonatan, Sauli poeg, kätte ja läks Taaveti juure metsakurusse ning kinnitas tema kätt Jumalas.
17
Ja ta ütles temale: "Ära karda, sest mu isa Sauli käsi ei leia sind, vaid sina saad Iisraeli kuningaks ja mina olen sinust järgmine! Mu isa Saul teab ka seda!"
18
Ja nad mõlemad tegid Jehoova ees liidu. Ja Taavet jäi metsakurusse, aga Joonatan läks koju.
19
Aga siiflased läksid Gibeasse Saulile ütlema: "Eks Taavet varja ennast meie juures metsakurus, mäelinnustes Hakila kõrgendikul, mis on lõuna pool tühja maad.
20
Ja nüüd, kuningas, tule, millal iganes su hing igatseb tulla, ja me anname tema kuninga kätte!"
21
Ja Saul ütles: "Jehoova õnnistagu teid, et teil on olnud kaastunnet minu vastu!
22
Minge nüüd ja tehke veel rohkem kindlaks, uurige ja vaadake paika, kus ta jalg liigub ja kes teda seal on näinud; sest mulle on üteldud, et ta on väga kaval!
23
Vaadake ja uurige kõiki redusid, kuhu ta võiks pugeda; ja kui on kindlaks tehtud, siis tulge tagasi minu juure ja ma lähen siis ühes teiega. Kui ta on maal, siis ma otsin tema üles kõigi Juuda tuhandete hulgast!"
24
Ja nad võtsid kätte ning läksid Sauli eel Siifi; aga Taavet ja tema mehed olid Maoni kõrves, lagendikul lõuna pool tühja maad.
25
Kui Saul oma meestega läks otsima, siis teatati Taavetile ja tema läks alla kalju peale ning jäi Maoni kõrbe; kui Saul seda kuulis, siis ta ajas Taavetit taga Maoni kõrves.
26
Aga Saul käis ühel pool mäge ja Taavet oma meestega teisel pool mäge. Ja sündis, et kui Taavet ruttas minema Sauli eest ning Saul ja ta mehed piirasid Taavetit ja ta mehi, et neid kinni võtta,
27
et käskjalg tuli Sauli juure, üteldes: "Tõtta ja tule, sest vilistid on valgunud maale!"
28
Siis Saul loobus Taavetit taga ajamast ja läks vilistide vastu. Sellepärast hüütakse seda paika "Lahutuskaljuks."
Flash tuleb sisse lülitada
1
Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud.
2
Kes nüüd ülemusele vastu paneb, see paneb vastu Jumala korrale; aga kes vastu panevad, saadavad eneste peale nuhtluse.
3
Sest valitsejad ei ole hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sina aga ei taha tunda hirmu ülemuse ees, siis tee head, ja siis sa saad temalt kiitust.
4
Sest tema on Jumala teener sinu heaks; aga kui sa kurja teed, karda, sest ta ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teenija, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes kurja teeb.
5
Siis on tarvis olla allaheitlik, mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast.
6
Sellepärast makske ka makse; sest nemad on Jumala sulased, kes selleks peavad oma ametit.
7
Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au tuleb anda!
8
Ärgu olgu teil midagi kellegagi võlgu, kui et te üksteist armastate, sest kes teist armastab, on käsu täitnud.
9
Sest käsk: "Sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi tappa; sa ei tohi varastada; sa ei tohi ülekohut tunnistada; sa ei tohi himustada", ja iga teine käsk on kokku võetud sellesse sõnasse: "Armasta oma ligimest nagu iseennast!"
10
Armastus ei tee ligimesele kurja; siis on armastus käsu täitmine.
11
Ja seda tehke sellepärast et te teate tunni juba käes olevat unest üles ärgata; sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime.
12
Öö on möödumas, aga päev on lähedal. Siis heitkem enestest ära pimeduse teod ja varustugem valguse relvadega!
13
Elagem ausasti nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis, mitte kiimaluses ega iharuses, mitte riius ega kadeduses,
14
vaid varustuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge muutke liha eest hoolitsemist himude ärritamiseks!
Flash tuleb sisse lülitada
1
Usu poolest nõrgale olge vastutulelikud ilma vaidlust alustamata arvamiste kohta.
2
Mõni usub, et ta võib süüa kõike, aga kes on nõrk, sööb taimetoitu.
3
Kes sööb, ärgu pidagu halvaks seda, kes mitte ei söö; ja kes ei söö, ärgu mõistku hukka seda, kes sööb; sest Jumal on tema vastu võtnud.
4
Kes oled sina, et sa mõistad hukka teise sulase? Tema seisab või langeb iseenese isandale. Aga tema jääb seisma, sest Jumal võib teda püsti hoida.
5
Mõni arvab üht päeva paremaks teisest, aga teine peab kõik päevad ühesuguseks. Igaüks olgu enese mõttes kindel omas veendumuses.
6
Kes paneb tähele päeva, paneb seda tähele Issandale; ja kes sööb, sööb Issandale, sest tema tänab Jumalat; ja kes mitte ei söö, jääb söömata Issandale ning tänab Jumalat.
7
Sest keegi meist ei ela iseenesele ja keegi meist ei sure iseenesele.
8
Sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me siis elame või sureme, oleme Issanda omad!
9
Sest Kristus suri selleks ja sai jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui ka elavate Issand.
10
Aga sina, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina teine, miks sa paned oma venda halvaks? Meid kõiki ju seatakse Jumala kohtujärje ette.
11
Sest on kirjutatud: "Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees peab nõtkuma iga põlv ja iga keel peab tunnistama Jumalat!"
12
Nõnda tuleb meil igaühel anda aru iseenesest Jumalale.
13
Ärgem siis enam mõistkem kohut üksteise üle, vaid pigemini otsustagem hoiduda saamast vennale komistuseks ja pahanduseks.
14
ma tean ja olen veendunud Issandas Jeesuses, et midagi ei ole ebapüha iseenesest, vaid on ebapüha üksnes sellele, kes midagi peab ebapühaks.
15
Aga kui sinu vend saab nukraks roa pärast, siis ei käi sina enam armastuse järele. Ära saada hukka oma roaga seda, kelle eest Kristus on surnud.
16
Sellepärast ärgu saagu hea, mis teil on, pilgatavaks.
17
Sest Jumala riik ei ole mitte söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus.
18
Sest kes neis asjus orjab Kristust, see on Jumalale meelepärane ja kõlvuline inimestele.
19
Siis taotelgem nüüd seda, mis läheb tarvis rahuks ja vastastikuseks paranduseks.
20
Ära riku roa pärast Jumala teost! Kõik on küll puhas, aga paha on see sellele inimesele, kes sööb pahandusega.
21
Hea on liha mitte süüa ja viina mitte juua, ja mitte teha seda, mis su vennale on komistuseks.
22
Usk, mis sul on, pea enesele Jumala ees. Õnnis on see, kes iseennast ei mõista hukka selles, mida ta peab õigeks;
23
aga kui keegi kõheldes sööb, siis on ta hukka mõistetud, sest see ei tule usust. Aga kõik, mis ei ole usust, on patt!
