Flash tuleb sisse lülitada
1
Saul oli olnud aasta oma kuningriigi üle ja valitses teist aastat Iisraeli üle,
2
kui Saul enesele valis Iisraelist kolm tuhat meest; neist oli kaks tuhat Sauliga Mikmasis ja Peeteli mägestikus ja tuhat Joonataniga Benjamini Gibeas; aga ülejäänud rahva oli ta ära saatnud, igaühe oma telki.
3
Joonatan lõi Gebas olevat vilistide linnaväge ja vilistid said sellest kuulda. Siis Saul laskis kogu maal sarve puhuda ja ütelda: Heebrealased kuulgu seda!
4
Ja kogu Iisrael kuulis räägitavat, et Saul oli löönud vilistide linnaväge, samuti ka seda, et Iisrael oli vilistidele muutunud vastikuks; ja rahvas kutsuti Gilgalisse Saulile järgnema.
5
Ja vilistid kogunesid sõdima Iisraeli vastu: kolmkümmend tuhat sõjavankrit, kuus tuhat ratsanikku ja muud rahvast nõnda palju nagu liiva mere ääres! Nad tulid üles ja asusid leeri Mikmasis, Beet-Aavenist ida poole.
6
Iisraeli mehed nägid, et neil kitsas kätte tuli, et rahvas oli kimbatuses ja puges koobastesse, kibuvitsapõõsastesse, kaljulõhedesse, keldritesse ja kaevudesse.
7
Heebrealasi läks ka üle Jordani Gaadi ja Gileadi maale. Saul aga oli alles Gilgalis ja kõik rahvas oli järgnenud temale värisedes.
8
Kui ta oli oodanud seitse päeva, Saamueli poolt määratud ajani, Saamuel aga Gilgalisse ei tulnud, siis hakkas rahvas tema juurest laiali valguma.
9
Siis ütles Saul: "Tooge mulle põletusohver ja tänuohvrid!" Ja ta ohverdas põletusohvri.
10
Aga kui ta põletusohvri ohverdamise oli lõpetanud, vaata, siis tuli Saamuel ja Saul läks temale vastu teda teretama.
11
Aga Saamuel ütles: "Mis sa oled teinud!" Ja Saul vastas: "Kui ma nägin, et rahvas mu juurest laiali valgus ja sina ei tulnud määratud ajaks, vilistid aga kogunesid Mikmassi,
12
siis ma mõtlesin: Nüüd tulevad vilistid mu vastu alla Gilgalisse, mina aga ei ole veel Jehoova palet leevendanud! Siis ma söandasin ja ohverdasin põletusohvri!"
13
Saamuel ütles Saulile: "Sa oled talitanud mõistmatult: sa ei ole pidanud Jehoova, oma Jumala käsku, mis ta sulle andis, sest nüüd oleks Jehoova kinnitanud su kuningriigi Iisraelis igaveseks!
14
Aga nüüd su kuningriik ei jää püsima: Jehoova on enesele otsinud oma südame järele mehe ja Jehoova on teda käskinud olla vürstiks oma rahvale, sest sina ei ole pidanud, mis Jehoova sind on käskinud!"
15
Ja Saamuel võttis kätte ning läks Gilgalist üles Benjamini Gibeasse; Saul aga luges üle rahva, kes oli tema juures: ligi kuussada meest.
16
Saul ja Joonatan, ta poeg, ja rahvas, kes oli nende juures, jäid Benjamini Gebasse, vilistid aga olid leeri üles löönud Mikmassi.
17
Ja vilistide leerist läksid hävitajad välja kolmes jõugus: üks jõuk pöördus Ofra poole Suuali maale,
18
teine jõuk pöördus Beet-Horoni poole ja kolmas jõuk pöördus raja poole, mis kaldub Seboimi orgu kõrve suunas.
19
Aga seppa ei leidunud kogu Iisraeli maal, sest vilistid olid ütelnud: Et heebrealased ei teeks mõõka või piiki!
20
Ja kogu Iisrael pidi minema alla vilistide juure teritama, igamees oma saharauda, kõblast, kirvest ja raudlabidat.
21
Saharaudade ja kõblaste teritamine maksis kaks kolmandikku seeklit, kirveste ja astlate kordaseadmine üks kolmandik seeklit.
22
Ja nõnda juhtus sõja ajal, et ei leidunud mõõka ega piiki kogu rahva käes, kes oli ühes Sauli ja Joonataniga, küll aga oli Saulil ja Joonatanil, ta pojal.
23
Vilistide valvemeeskond aga läks Mikmasi kurusse.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja ühel päeval juhtus, et Joonatan, Sauli poeg, ütles poisile, kes kandis tema sõjariistu: "Tule, lähme vilistide valvemeeskonna juure, kes on seal teispool!" Aga oma isale ta sellest ei kõnelnud.
2
Saul istus siis Gibea servas Miigronis oleva granaatõunapuu all ja ühes temaga olevat rahvast oli ligi kuussada meest,
3
ja õlarüüd kandis Ahija, Siilos olnud Jehoova preestri Eeli poja Piinehasi poja Iikabodi venna Ahituubi poeg; ka rahvas ei teadnud, et Joonatan oli ära läinud.
4
Mõlemal pool kuru, mida Joonatan tahtis vilistide valvemeeskonna juure minnes ületada, oli kaljurünk niihästi siin- kui sealpool; ühe nimi oli Booses ja teise nimi oli Senne.
5
Üks rünk oli sambana põhja pool Mikmasi kohal, teine lõuna pool Geba kohal.
6
Ja Joonatan ütles poisile, oma sõjariistade kandjale: "Tule, lähme nende ümberlõikamatute valvemeeskonna juure, vahest teeb Jehoova midagi meie heaks, sest pole midagi, mis keelaks Jehoovat aitamast palju või pisku läbi!"
7
Ja tema sõjariistade kandja ütles talle: "Tee kõik, milleks su süda kutsub! Mine, vaata, ma olen sinuga ühes nõus!"
8
Ja Joonatan ütles: "Vaata, minnes üles meeste juure, me näitame endid neile.
9
Kui nad ütlevad meile nõnda: seiske paigal, kuni me tuleme teie juure, siis me jääme oma kohale ega lähe üles nende juure.
10
Aga kui nad ütlevad meile nõnda: tulge üles meie juure, siis me läheme, sest siis on Jehoova annud nad meie kätte ja see olgu meile märgiks!"
11
Kui nad mõlemad siis said nähtavaks vilistide valvemeeskonnale, ütlesid vilistid: "Ennäe, heebrealased tulevad välja aukudest, kuhu nad on pugenud!"
12
Ja valvemeeskonna mehed hüüdsid Joonatani ja tema sõjariistade kandjat ning ütlesid: "Tulge üles meie juure, siis me teid alles õpetame!" Aga Joonatan ütles oma sõjariistade kandjale: "Tule mu järel, sest Jehoova on annud nad Iisraeli kätte!"
13
Ja Joonatan ronis üles käte ja jalgade abil, ja vilistid langesid Joonatani ees ning ta sõjariistade kandja tappis neid tema taga!
14
See oli esimene taplus, kus Joonatan ja tema sõjariistade kandja lõid maha ligi kakskümmend meest umbes ühe adramaa poole vaomaa peal.
15
Siis tekkis hirm leeris ja väljal ning kogu rahval, valvemeeskonnad ja hävitusjõugud lõdisesid samuti! Maa värises - ja tekkis hirm Jumala ees!
16
Kui Sauli vahimehed Benjamini Gibeas vaatasid, ennäe, siis voogas rahvahulk sinna ja tänna!
17
Ja Saul ütles rahvale, kes oli ühes temaga: "Lugege ometi üle ja vaadake, kes on meie juurest ära läinud!" Ja nad lugesid üle, ja vaata, puudusid Joonatan ja tema sõjariistade kandja!
18
Siis ütles Saul Ahijale: "Too Jumala laegas siia!" Sest Jumala laegas oli sel ajal Iisraeli laste juures.
19
Aga kui Saul veel preestriga rääkis, läks kära vilistide leeris üha suuremaks. Ja Saul ütles preestrile: "Tõmba oma käsi tagasi!"
20
Siis Saul ja kõik rahvas, kes oli ühes temaga, tõstsid sõjakisa ja saabusid võitluspaika, ja vaata, ühe mõõk oli teise vastu, segadus oli väga suur!
21
Ja need heebrealased, kes olid endisest ajast vilistide juures, kes olid ühes nendega leeri tulnud, pöördusid ümber ja nemadki liitusid Iisraeli lastega, kes olid ühes Sauli ja Joonataniga.
22
Ja kui kõik need Iisraeli mehed, kes olid peitu pugenud Efraimi mägestikus, kuulsid, et vilistid põgenesid, siis ajasid ka nemad neid tapluses taga.
23
Nõnda aitas Jehoova sel päeval Iisraeli ja taplus kandus teispoole Beet-Aavenit.
24
Kuigi Iisraeli mehed olid sel päeval väga vaevatud, ometi vannutas Saul rahvast, üteldes: "Neetud olgu see mees, kes sööb leiba enne õhtut ja enne kui ma olen kätte maksnud oma vaenlastele!" Ja kogu rahvas ei maitsnud leiba.
25
Aga kui kogu rahvas jõudis metsa, siis oli seal mesi maas!
26
Kui rahvas läks metsa sisse, vaata, siis voolas seal mett, aga ükski ei tõstnud oma kätt suu juure, sest rahvas kartis vannet!
27
Joonatan aga ei olnud kuulnud, et tema isa rahvast oli vannutanud; seepärast ta sirutas kepi, mis tal käes oli, ja kastis selle otsa meekärjesse ning pani oma käe suhu: siis hakkasid ta silmad särama!
28
Ent keegi rahva hulgast võttis sõna ja ütles: "Su isa vannutas rahvast kõvasti ja ütles: Neetud olgu mees, kes täna leiba sööb!" Seepärast on rahvas nii väsinud!
29
Ja Joonatan ütles: "Mu isa saadab maa õnnetusse! Vaadake ometi, kuidas mu silmad säravad, sellepärast et ma maitsesin pisut seda mett!
30
Palju parem oleks olnud, kui rahvas täna tõesti oleks söönud saagist, mida saadi oma vaenlastelt! Sest nüüd ei ole vilistide kaotus mitte suurenenud!"
31
Sel päeval nad olid löönud viliste Mikmasist Ajjalonini ja rahvas oli väga väsinud.
32
Seepärast kippus siis rahvas saagi kallale ja võttis pudulojuseid, veiseid ja vasikaid ja tappis need palja maa peal; ja rahvas sõi neid ühes verega.
33
Aga Saulile anti teada ja üteldi: "Vaata, rahvas teeb pattu Jehoova vastu, kui ta sööb ühes verega!" Ja tema ütles: "Teie ei ole olnud truud! Veeretage nüüd mu juure üks suur kivi!"
34
Ja Saul ütles: "Minge laiali rahva sekka ja ütelge neile: igaüks toogu minu juure oma härg ja lammas ja tapku need siin ning söögu; ärgu tehtagu pattu Jehoova vastu, süües ühes verega!" Ja sel ööl tõi kogu rahvas, igaüks temal oleva härja, ja nad tapsid seal.
35
Ja Saul ehitas altari Jehoovale; see oli esimene altar, mille ta Jehoovale ehitas.
36
Ja Saul ütles: "Lähme öösel vilistidele järele ja riisume neid kuni hommikuvalgeni; ärgem jätkem neist alles üht-ainustki!" Ja nemad vastasid: "Tee kõik, mis su silmis hea on!" Aga preester ütles: "Astugem siia Jumala ette!"
37
Siis küsis Saul Jumalalt: "Kas sa annad nad Iisraeli kätte?" Aga ta ei vastanud temale sel päeval.
38
Siis ütles Saul: "Tulge siia, kõik rahva juhid, uurige ja vaadake, kelle läbi on täna see patt sündinud!
39
Sest nii tõesti kui Jehoova elab, kes Iisraeli on päästnud: kui see ka oleks mu poja Joonatani süü, ta peab surema!" Aga rahva hulgast ei vastanud ükski temale.
40
Siis ütles Saul kogu Iisraelile: "Olge teie ühel pool, mina ja mu poeg Joonatan oleme teisel pool!" Ja rahvas vastas Saulile: "Tee, mis su silmis hea on!"
41
Ja Saul ütles Jehoovale, Iisraeli Jumalale: "Anna süütu!" Siis langes liisk Joonatanile ja Saulile ning rahvas sai vabaks.
42
Siis ütles Saul: "Heitke liisku minu ja mu poja Joonatani vahel!" Ja liisk langes Joonatanile.
43
Ja Saul ütles Joonatanile: "Räägi mulle, mida sa oled teinud?" Ja Joonatan jutustas talle ning ütles: "Ma maitsesin tõesti mul käes olnud kepi otsaga pisut mett. Siin ma olen, valmis surema!"
44
Siis ütles Saul: "Jumal tehku minuga ükskõik mida, aga sina pead surema, Joonatan!"
45
Aga rahvas ütles Saulile: "Kas peab Joonatan surema, tema, kes on saavutanud selle suure võidu Iisraelis? Jäägu see kaugele! Nii tõesti kui Jehoova elab, ei tohi juuksekarvgi tema peast maha langeda, sest sel päeval ta tegi seda ühes Jumalaga!" Nõnda päästis rahvas Joonatani surmast.
46
Siis Saul läks ära ega ajanud viliste taga, ja vilistid läksid oma paika.
47
Kui Saul oli saanud kuningavõimu Iisraeli üle, siis ta sõdis kõigi ümberkaudsete vaenlaste vastu, moabiitide, ammonlaste, edomlaste, Sooba kuningate ja vilistide vastu, ja kuhu ta iganes pöördus, seal ta karistas.
48
Ta osutas vahvust, lõi amalekke ja päästis Iisraeli ta rüüstajate käest.
49
Sauli pojad olid Joonatan, Jisvi ja Malkisuua; ja tema kahe tütre nimed olid: esmasündinu nimi Meerab ja noorema nimi Miikal.
50
Ja Sauli naise nimi oli Ahinoam, Ahimaasi tütar. Ja tema sõjaväepealiku nimi oli Abner, Sauli isa venna Neeri poeg.
51
Kiis, Sauli isa, ja Neer, Abneri isa, olid Abieli pojad.
52
Aga kogu Sauli eluaja oli äge sõda vilistide vastu; ja kui Saul iganes nägi mõnd tublit ja vaprat meest, võttis ta selle enese juure.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Mis me siis ütleme oma lihase esiisa Aabrahami saavutanud olevat?
2
Sest kui Aabraham on õigeks mõistetud tegudest, on temal kiitlemist, kuid mitte Jumala ees.
3
Sest mis ütleb Kiri? "Aabraham uskus Jumalat ja see arvati temale õiguseks!"
4
Aga tegude tegijale ei arvata palka mitte armust, vaid teenet mööda.
5
Aga kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks,
6
nõnda nagu Taavet kiidab õndsaks inimest, kellele Jumal arvab õiguse osaks ilma tegudeta:
7
"Õndsad need, kellede ülekohus on andeks antud ja kellede patud on kinni kaetud.
8
Õnnis see, kellele Jumal pattu ei arvesta!"
9
Kas nüüd see õndsakskiitmine käib ainult ümberlõigatute kohta või ka ümberlõikamatute kohta? Me ju ütleme, et Aabrahamile usk arvati õiguseks.
10
Kuidas see siis arvati? Kas siis, kui ta oli ümberlõigatu või kui ta oli ümberlõikamatu? Mitte kui ta oli ümberlõigatu, vaid kui ta oli ümberlõikamatu.
11
Ja ümberlõikamise märgi ta sai selle usu õiguse kinnituseks, mis tal oli ümberlõikamata põlves, et ta oleks kõikide isa, kes usuvad ümberlõikamatutena, et õigus arvatakse ka neile osaks
12
ja et ta oleks ka ümberlõigatute isa, nende isa, kes mitte ainult ei ole ümber lõigatud, vaid ka käivad meie isa Aabrahami usu jälgedes, mis tal oli juba ümberlõikamatuna.
13
Sest see tõotus, et Aabraham saab maailma pärijaks, ei antud temale ega tema soole mitte käsu läbi, vaid usu õiguse kaudu.
14
Sest kui need, kes on käsust, on pärijad, siis on usk tühistatud ja tõotus on tehtud mõjutumaks.
15
Sest käsk toob viha; aga kus ei ole käsku, seal ei ole ka üleastumist.
16
Sellepärast on see usust, et see oleks armust, et tõotus oleks kindel kogu soole, mitte üksnes sellele, mis on pärit käsust, vaid ka sellele, mis on pärit Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa -
17
nagu on kirjutatud: "Ma olen sind pannud paljude rahvaste isaks!" - selle Jumala ees, keda ta uskus ja kes teeb elavaks surnud ja kutsub esile olematuid asju otsegu olevaid.
18
Tema uskus üle lootuse lootuses, et ta saab paljude rahvaste isaks vastavalt sõnale: "Nõnda peab olema sinu sugu!"
19
Ja ta ei läinud usus nõdraks tähele pannes oma ihu, mis oli elatanud - oli ta ju umbes saja-aastane - ja et Saara lapsekoda oli surnud.
20
Ent Jumala tõotusest ta ei mõtelnud uskmatuses kaksipidi, vaid sai vägevaks usus, andes Jumalale austust
21
ja olles täiesti julge selles, et Jumal on vägev tegema, mis ta on tõotanud.
22
Sellepärast see arvatigi temale õiguseks.
23
Aga ei ole mitte üksnes tema pärast kirjutatud, et see arvati temale õiguseks,
24
vaid ka meie pärast, kelledele see peab arvatama õiguseks, sest me usume temasse, kes surnuist üles äratas meie Issanda Jeesuse,
25
Kes loovutati meie üleastumiste pärast ja üles äratati meie õigekssaamise pärast.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Et me nüüd oleme usust õigeks saanud, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi,
2
kelle läbi me oleme ka usus saanud ligipääsu sellele armule, milles me nüüd oleme, ja kiitleme Jumala au lootusest.
3
Aga mitte üksnes sellest, vaid me kiitleme ka viletsustest, teades, et viletsus saadab kannatlikkuse,
4
ja kannatlikkus saadab püsivuse ja püsivus lootuse;
5
aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südameisse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.
6
Sest Kristus on, kui me alles nõdrad olime, omal ajal surnud nende eest, kes alles olid jumalatud.
7
Vaevalt ju keegi läheb surma õige eest; ehk mõni küll julgeks surra hea sõbra eest.
8
Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime;
9
kui palju enam me nüüd, olles õigeks saanud tema veres, pääseme tema kaudu viha eest.
10
Sest kui meid Jumalaga lepitati tema poja surma kaudu, kui me alles olime Jumala vaenlased, kui palju enam päästetakse meid tema elu läbi nüüd, kus me juba oleme lepitatud.
11
Aga mitte ainult seda, vaid me kiitleme ka Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me nüüd oleme saanud lepituse.
12
Sellepärast, otsegu ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud.
13
Sest patt oli maailmas ka enne käsku, kuid pattu ei arvata süüks seal, kus ei ole käsku.
14
Ometi valitses surm Aadamast Mooseseni ka neid, kes ei olnud pattu teinud samasuguse üleastumisega nagu Aadam, kes oli selle eeltähendus, kes pidi tulema.
15
Aga ka armuanniga ei ole lugu nõnda nagu pattulangemisega; sest kui ühe inimese pattulangemise läbi paljud on surnud, siis on veel palju enam Jumala arm ja and selle ühe Inimese Jeesuse Kristuse armu läbi ülirohkesti saanud osaks neile paljudele.
16
Ja ka anniga ei ole nõnda nagu sellega, mis on tulnud ühe pattulangenu läbi; sest ühest ainsast pattulangemisest on kohus saanud hukkamõistmiseks, aga armuand mitmest pattulangemisest õigeksmõistmiseks.
17
Sest kui ühe inimese pattulangemise tõttu surm on valitsenud selle ühe läbi, kui palju enam peavad need, kes saavad armu ja õiguse anni täiuse, valitsema elus selle ühe, Jeesuse Kristuse läbi.
18
Nõnda siis, otsegu üks langemine on saanud hukkamõistmiseks kõigile inimestele, nõnda saab ka üks õiguse täitmine kõigile inimestele elu õigustuseks.
19
Sest otsegu tolle ühe inimese sõnakuulmatuse läbi paljud on saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese sõnakuulelikkuse läbi paljud õigeks.
20
Aga käsk tuli kõrvalt sisse, et langemine saaks suuremaks. Ent kus patt on suurenenud, seal on ka arm saanud ülirohkeks,
21
et otsegu patt on valitsenud surmas, samuti ka arm valitseks õiguse kaudu igaveseks eluks Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.
