Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja poiss Saamuel teenis Jehoovat Eeli juhatusel; Jehoova sõna oli neil päevil haruldane, nägemused ei olnud sagedased.
2
Aga kord kui Eeli, kelle silmad hakkasid tuhmiks jääma, nõnda et ta enam ei näinud, magas oma asemel,
3
kui Jumala lamp ei olnud veel kustunud ja Saamuel magas Jehoova templis, seal, kus oli Jumala laegas,
4
Jehoova hüüdis Saamueli. Ja tema vastas: "Siin ma olen!"
5
Ja ta jooksis Eeli juure ning ütles: "Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!" Aga tema vastas: "Mina pole sind hüüdnud! Mine tagasi, heida magama!" Ja ta läks ning heitis magama.
6
Aga Jehoova hüüdis jälle: "Saamuel!" Ja Saamuel tõusis ning läks Eeli juure ja ütles: "Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!" Aga tema vastas: "Mina pole sind hüüdnud, mu poeg! Mine tagasi, heida magama!"
7
Aga Saamuel ei tunnud veel Jehoovat ja Jehoova sõna ei olnud temale veel ilmutatud.
8
Ja Jehoova hüüdis Saamueli veel kolmandat korda. Ja ta tõusis ning läks Eeli juure ja ütles: "Siin ma olen, sest sa ju hüüdsid mind!" Siis Eeli mõistis, et Jehoova oli hüüdnud poissi.
9
Ja Eeli ütles Saamuelile: "Mine heida magama, ja kui sind hüütakse, siis ütle: Jehoova, räägi, sest su sulane kuuleb!" Ja Saamuel läks ning heitis oma asemele.
10
Ja Jehoova tuli ning seisis ja hüüdis nagu eelmistel kordadel: "Saamuel! Saamuel!" Ja Saamuel vastas: "Räägi, sest su sulane kuuleb!"
11
Ja Jehoova ütles Saamuelile: "Vaata, mina teen Iisraelis midagi, mis igaühel, kes sellest kuuleb, paneb mõlemad kõrvad kumisema!
12
Sel päeval ma tahan Eelile tõeks teha kõik, mis ma tema soo kohta olen rääkinud, algusest lõpuni!
13
Ma olen ju kuulutanud temale, et ma mõistan igavesti kohut tema soo üle patu pärast, sest kuigi ta teadis, et ta pojad olid tõmmanud eneste peale needuse, ta ei ohjeldanud neid mitte.
14
Ja seepärast ma olen vandunud Eeli soole: iialgi ei lepitata Eeli soo pattu, ei tapa- ega roaohvriga!"
15
Saamuel magas hommikuni ja avas alles siis Jehoova koja uksed; aga Saamuel kartis jutustada nägemust Eelile.
16
Siis Eeli hüüdis Saamueli ja ütles: "Saamuel, mu poeg!" Ja see vastas: "Siin ma olen!"
17
Ja ta ütles: "Mis asi see oli, mis ta sulle rääkis? Ära ometi minu ees salga! Jehoova tehku sinuga seda ja teist, kui sa minu ees midagi salgad kõigest sellest, mis ta sulle rääkis!"
18
Siis Saamuel jutustas temale kõik ega salanud tema ees midagi. Ja Eeli ütles: "Tema on Jehoova, tehku tema, mis ta silmis hea on!"
19
Ja Saamuel kasvas ning Jehoova oli temaga ega lasknud ainustki oma sõna tühja minna.
20
Ja kogu Iisrael Daanist kuni Beer-Sebani sai teada, et Saamuelist oli saanud ustav Jehoova prohvet.
21
Ja Jehoova näitas ennast edaspidigi Siilos, sest Jehoova ilmutas ennast Siilos Saamuelile Jehoova sõna läbi.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja kogu Iisrael sai osa Saamueli sõnast. Ja Iisrael läks sõtta vilistide vastu; nad lõid leeri üles Eben-Eeseri juure ja vilistid olid asunud leeri Afekasse.
2
Ja vilistid seadsid endid tapluseks Iisraeli vastu: aga kui taplus oli levinud, siis oli Iisrael vilistide ees maha löödud; need lõid võitlusväljal maha ligi neli tuhat meest.
3
Kui rahvas tuli leeri, siis ütlesid Iisraeli vanemad: "Mispärast lõi Jehoova meid täna vilistide ees maha? Võtkem eneste juure Jehoova seaduselaegas Siilost, et ta tuleks meie keskele ja päästaks meid meie vaenlaste käest!"
4
Siis rahvas läkitas mehed Siilosse ja need tõid sealt ära keerubitel istuva vägede Jehoova seaduselaeka; ja seal olid mõlemad Eeli pojad, Hofni ja Piinehas, Jumala seaduselaeka juures.
5
Ja kui Jehoova seaduselaegas jõudis leeri, siis kogu Iisrael tõstis valju rõõmukisa, nõnda et maa kõmas!
6
Aga kui vilistid kuulsid hõiskamise kära, siis nad küsisid: "Mis suur hõiskamise kära see on heebrealaste leeris?" Ja nad said teada, et Jehoova laegas oli tulnud leeri.
7
Siis vilistid kartsid, sest nad ütlesid: "Jumalad on tulnud leeri!" Ja nad ütlesid: "Häda meile, sest seesugust ei ole iialgi varem juhtunud!
8
Häda meile! Kes päästab meid nendesinaste vägevate jumalate käest? Need on needsinased jumalad, kes lõid Egiptust kõiksugu nuhtlustega kõrves.
9
Kinnitage endid ja olge mehed, te vilistid, et te ei peaks teenima heebrealasi, nagu nad teenisid teid! Olge mehed ja sõdige!"
10
Ja vilistid sõdisid ning Iisraeli löödi, nõnda et nad põgenesid igamees oma telki; ja kaotus oli väga suur, sest Iisraelist langes kolmkümmend tuhat jalameest.
11
Ja Jumala laegas võeti ära ning mõlemad Eeli pojad, Hofni ja Piinehas, said surma.
12
Aga keegi benjaminlane jooksis lahingust ära ja tuli selsamal päeval Siilosse, riided lõhki käristatud ja mulda pea peal!
13
Ja kui ta tuli, vaata, siis istus Eeli istmel tee kõrval valvates, sest ta süda värises Jumala laeka pärast; ja kui mees jõudis linna kuulutama, siis kisendas kogu linn.
14
Kui Eeli kuulis kisendushäält, siis ta küsis: "Mis kära see on?" Siis ruttas mees ja tuli ning jutustas Eelile.
15
Eeli oli üheksakümmend kaheksa aastat vana ja ta silmad olid tuhmid, nõnda et ta enam ei näinud.
16
Ja mees ütles Eelile: "Mina olen lahingust tulija! Ma põgenesin täna lahingust." Ja tema küsis: "Kuidas oli lugu, mu poeg?"
17
Siis kostis sõnumitooja ja ütles: "Iisrael põgenes vilistide eest ja rahva kaotuski on suur. Ka su mõlemad pojad, Hofni ja Piinehas, on surnud ning Jumala laegas on ära võetud!"
18
Ja sündis, kui ta Jumala laegast nimetas, et Eeli langes istmelt värava kõrval tagurpidi, murdis oma kaela ja suri, sest mees oli vana ja raske; ta oli Iisraelile kohut mõistnud nelikümmend aastat.
19
Ja tema minia, Piinehasi naine, oli käima peal, just maha saamas; kui ta kuulis seda sõnumit, et Jumala laegas oli ära võetud ja ta äi ja mees surnud, siis ta varises kokku ja sünnitas, sest temale tulid sünnitusvaevad.
20
Ja otse ta suremise ajal ütlesid naised, kes seisid ta juures: "Ära karda, sest sa oled sünnitanud poja!" Aga tema ei vastanud ega pannud tähelegi,
21
vaid pani poeglapsele nimeks Iikabod, et ütelda: "Au on Iisraelist lahkunud!" sellepärast et Jumala laegas oli ära võetud, ning oma äia ja mehe pärast.
22
Ja ta ütles: "Au on Iisraelist lahkunud, sest Jumala laegas on ära võetud!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Kui vilistid olid võtnud Jumala laeka, viisid nad selle Eben-Eeserist Asdodisse.
2
Ja vilistid võtsid Jumala laeka ning viisid selle Daagoni kotta ja asetasid Daagoni kõrvale.
3
Kui asdodlased teisel päeval vara üles tõusid, vaata, siis lamas Daagon silmili maas Jehoova laeka ees! Nad võtsid Daagoni ja panid selle ta paika.
4
Kui nad järgmisel päeval hommiku vara üles tõusid, vaata, siis lamas Daagon silmili maas Jehoova laeka ees, ja Daagoni pea ja mõlemad käelabad olid äraraiutuina laudil, üksnes Daagoni keha oli järele jäänud!
5
Sellepärast ei astu Asdodis kuni tänapäevani Daagoni preestrid ega ükski Daagoni kotta mineja Daagoni laudile!
6
Ja Jehoova käsi oli raskesti asdodlaste peal, ta laastas neid ja lõi veripaisetega Asdodit ja selle maa-alasid.
7
Kui Asdodi mehed nägid, kuidas oli lugu, siis nad ütlesid: "Ärgu jäägu Iisraeli Jumala laegas meie juure, sest tema käsi on meie ja meie jumala Daagoni vastu vali!"
8
Ja nad läkitasid sõna ning kogusid kõik vilistide vürstid eneste juure ja küsisid: "Mida peaksime tegema Iisraeli Jumala laekaga?" Ja nad vastasid: "Viidagu Iisraeli Jumala laegas Gatti!" Ja nad viisid Iisraeli Jumala laeka sinna.
9
Aga pärast seda, kui nad selle olid sinna viinud, tabas Jehoova käsi linna väga suure jahmatusega: ta lõi linna inimesi, niihästi pisukesi kui suuri, nõnda et neile tekkisid veripaised!
10
Siis nad läkitasid Jumala laeka Ekronisse; aga kui Jumala laegas jõudis Ekronisse, kisendasid ekronlased, üteldes: "Nad on toonud Iisraeli Jumala laeka minu juure, surmama mind ja mu rahvast!"
11
Ja nad läkitasid sõna ning kogusid kõik vilistide vürstid ja ütlesid: "Saatke ära Iisraeli Jumala laegas, et see saaks tagasi oma paika ega tapaks mind ja mu rahvast!" Sest kogu linnas oli surmahirm, Jumala käsi oli seal väga ränk.
12
Need inimesed, kes ei surnud, olid löödud veripaisetega; linna hädakisa aga tõusis taevani.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Kui oli otsustatud, et me laevaga sõidame Itaaliasse, anti Paulus ja mõned teised vangid ühe pealiku hoole, nimega Juulius, kes oli üks keiserliku väesalga ülemaid.
2
Ja me astusime Adramüti laeva, mille tee pidi minema Aasiamaa kohtade kaudu, ja purjetasime edasi. Meiega oli ka Aristarhos, makedoonlane Tessaloonikast.
3
Ja teisel päeval me saabusime Siidonisse. Ja Juulius kohtles Paulust lahkesti ning lubas teda minna oma sõprade juure, et need hoolitseksid tema eest.
4
Ja kui me sealt olime läinud merele, purjetasime Küprose varju, sest tuuled olid vastu,
5
ja kui olime purjetanud läbi Kiliikia ja Pamfüülia- äärse mere, saabusime Mürrasse Lüükiamaal.
6
Seal leidis pealik Aleksandria laeva, mis läks Itaaliasse, ja pani meid sellesse.
7
Aga kui me mitu päeva olime vähehaaval edasi purjetanud ja vaevaga saanud Kniidose kohale, ei lasknud tuul meid randa ja me purjetasime Kreeta varju Salmoone juures
8
ja saime ainult vaevaga sealt mööda ning jõudsime ühte paika, mida nimetatakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal oli Lasaia linn.
9
Aga kui palju aega oli kulunud ja laevasõit juba läks kardetavaks ja ka paastuaeg oli möödunud, hoiatas Paulus neid
10
ning ütles: "Mehed, ma näen, et laevasõit ähvardab tuua raskusi ja suurt hädaohtu mitte ainult koormale ja laevale, vaid ka meie elule!"
11
Aga pealik usaldas rohkem tüürimeest ja laevajuhti kui seda, mis Paulus ütles.
12
Ja et sinna sadamasse ei olnud hea üle talve jääda, siis oli suurema hulga nõu sealt ära minna ja kui võimalik, jõuda Foiniksisse, ühte Kreeta sadamasse vastu edela- ja loodetuult, ja sinna ületalve jääda.
13
Aga kui lõunatuul hakkas puhuma ja nad arvasid oma nõu võivat täide viia, tõmbasid nad ankru üles ja liikusid edasi Kreeta ranna läheduses.
14
Ent varsti pärast seda tõusis saare poolt marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.
15
Kui laev kisti sellega kaasa ega saanud tuulele vastu panna, andsime endid tuule ajada.
16
Sattudes siis ühe väikese saare varju, mida hüütakse Klaudaks, suutsime hädavaevalt toime saada paadiga.
17
Kui see oli üles tõmmatud, tarvitati veel teisi abinõusid ja laev seoti ümbert kinni. Ja et kardeti sattuda Sürti liivale, võeti purjed maha ja lasti ennast edasi ajada.
18
Aga kui rajuilm meid väga vintsutas, heitsid nad teisel päeval muist koormat välja.
19
Ja kolmandal päeval viskasid nad oma käega laeva riistad välja.
20
Aga kui mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja maru läks väga kangeks, lõppes viimaks kõik lootus veel pääseda.
21
Kui nad siis kaua olid olnud söömata, astus Paulus nende keskele ja ütles: "Mehed, te oleksite pidanud kuulama minu nõu ja Kreetast mitte ära tulema, siis te oleksite vältinud selle häda ja kahju.
22
Nüüd ma manitsen teid olla julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, vaid üksnes laev.
23
Sest sel ööl seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle oma ma olen ja keda ma ka teenin,
24
ning ütles: Ära karda Paulus, sa pead saama keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud need kõik, kes on ühes sinuga laeval!
25
Sellepärast, mehed, olge julges meeles, sest ma usun Jumalat, et nõnda sünnib, nagu mulle on üteldud!
26
Aga me peame ajama ühele saarele."
27
Kui juba jõudis kätte neljateistkümnes öö, kui meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis arvasid laevamehed kesköö ajal endid ühele maale lähenevat.
28
Ja kui nad loodi vette heitsid, leidsid nad kakskümmend sülda vett. Ja kui nad pisut edasi olid jõudnud ja jälle loodi heitsid, leidsid nad viisteistkümmend sülda vett.
29
Siis nad kartsid sattuda karile ja heitsid laeva tagumisest otsast välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.
30
Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja paati merre lasksid, nagu tahaksid nad laeva ninast ankrut sisse lasta,
31
ütles Paulus pealikule ja sõjameestele: "Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse eluga!"
32
Siis raiusid sõjamehed paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.
33
Aga seni kui valgeks läks, manitses Paulus neid kõiki leiba võtta ja ütles: "Täna on neljateistkümnes päev, kui te ootate ja olete söömata ega ole midagi suhu võtnud.
34
Sellepärast ma manitsen teid leiba võtta, sest see on tarvilik teie pääsmiseks; ei tohi ju ühelgi teie seast juuksekarvgi peast kaotsi minna!"
35
Kui ta seda oli ütelnud, võttis ta leiva, tänas Jumalat nende kõikide nähes, murdis ja hakkas sööma.
36
Siis nende kõikide meel läks heaks ja nad võtsid ka leiba.
37
Aga neid kõiki oli laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.
38
Ja kui nad olid leiba võtnud, kergendasid nad veel laeva, heites vilja merre.
39
Kui valgeks läks, siis nad ei tunnud, mis maa see oli, aga nad nägid üht lahte, millel oli sobiv rand. Sinna nad otsustasid, kui võimalik, laeva ajada.
40
Nad raiusid ankrud katki ja lasksid need merre vajuda; siis nad päästsid tüüri köied lahti ja seadsid väikese purje tuule järele ning suunasid sõidu ranna poole.
41
Ent nad sattusid neemele ja ajasid laeva sinna; laeva nina tungis sinna sisse ja jäi liikumata seisma, aga pära katkes kangete lainete käes.
42
Ent sõjameestel oli nõu vangid ära tappa, et ükski neist ujudes ei pääseks põgenema.
43
Kuid pealik, tahtes Paulust päästa, keelas neid seda nõu täitmast ja käskis neid, kes oskasid ujuda, esimestena hüpata vette ja väljuda maale,
44
aga teisi ta käskis püüda randa jõuda laudadel ja muist laevatükkidel. Ja sel kombel pääsid kõik tervelt maale.
