Flash tuleb sisse lülitada
1
Oli keegi mees, efratlane, Raamataim-Soofimist Efraimi mägestikust, Elkana nimi, Jerohami poeg, kes oli Elihu poeg, kes oli Tohu poeg, kes oli Suufi poeg.
2
Temal oli kaks naist: ühe nimi oli Hanna ja teise nimi oli Peninna; Peninnal oli lapsi, aga Hanna oli lasteta.
3
See mees läks igal aastal oma linnast kummardama ja ohverdama vägede Jehoovale Siilos; seal olid Jehoova preestriteks kaks Eeli poega, Hofni ja Piinehas.
4
Ohverdamispäeval andis Elkana oma naisele Peninnale ja kõigile ta poegadele ja tütardele ohvrilihatükke.
5
Aga Hannale andis ta üheainsa tüki, ainult sellepärast et ta Hannat armastas, kuigi Jehoova oli sulgenud tema lapsekoja.
6
Ja ta kaasnaine solvas teda ka väga, et ta tunneks ennast alandatuna, sellepärast et Jehoova oli sulgenud ta lapsekoja.
7
Ja nõnda sündis aastast aastasse; iga kord, kui ta läks üles Jehoova kotta, solvas Peninna teda nõnda, et ta nuttis ega söönud.
8
Siis küsis temalt ta mees Elkana: "Hanna, miks sa nutad ja miks sa ei söö? Miks on su süda kurb? Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?"
9
Ükskord pärast söömist ja joomist Siilos, kui preester Eeli istus istmel Jehoova templi uksesamba juures, tõusis Hanna üles,
10
ja olles hinges kibestunud, palvetas ta Jehoova poole ja nuttis väga.
11
Ja ta andis tõotuse ning ütles: "Vägede Jehoova, kui sa tõesti vaatad oma ümmardaja viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma ümmardajat, vaid annad oma ümmardajale meessoost järglase, siis ma annan tema Jehoovale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!"
12
Ja kui ta nõnda Jehoova ees kaua palvetas, pani Eeli tähele ta suud,
13
sest Hanna kõneles südames, üksnes ta huuled liikusid ja ta häält ei olnud kuulda; aga Eeli arvas, et ta oli joobnud.
14
Ja Eeli ütles temale: "Kui kaua sa tahad olla joobnud? Lase enesest viin haihtuda!"
15
Aga Hanna vastas ning ütles: "Ei, mu isand, ma olen vaimult rõhutud naine; viina ega vägijooki ma ei ole joonud, vaid ma olen oma hinge Jehoova ees välja valanud!
16
Ära pea oma ümmardajat kõlvatumaks naiseks, sellepärast et ma nii kaua kõnelesin oma suurtest soovidest ja meelekibedusest!"
17
Ja Eeli vastas ning ütles: "Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!"
18
Ja tema ütles: "Leidku su ümmardaja armu su silmis!" Siis läks naine oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb.
19
Ja nad tõusid hommiku vara ning kummardasid Jehoova ees; siis nad läksid tagasi ja jõudsid koju Raamasse; Elkana ühtis oma naise Hannaga ja Jehoova pidas teda meeles.
20
Ja Hanna sai käima peale ning pärast päevade möödumist ta tõi poja ilmale ja pani temale nimeks Saamuel, "sest ma palusin teda Jehoovalt", ütles Hanna.
21
Kui siis mees Elkana ja kogu ta pere läks Jehoovale ohverdama igaaastast ohvrit ja oma tõotust,
22
Hanna ei läinud, sest ta ütles oma mehele: "Alles siis kui poiss on võõrutatud, ma viin tema, et ta võiks ilmuda Jehoova palge ette ja jääda sinna igavesti!"
23
Ja ta mees Elkana ütles temale: "Tee nagu su silmis hea on, jää koju, kuni sa tema oled võõrutanud; Jehoova ainult kinnitagu oma sõna!" Ja naine jäi koju ning imetas oma poega, kuni ta tema võõrutas.
24
Ja ta viis tema enesega ühes, kui ta tema oli võõrutanud, ühes kolmeaastase härjavärsi, poole vaka jahu ja kruusi viinaga; ta viis tema Jehoova kotta Siilosse, kuigi poiss oli alles nooruke.
25
Ja nad tapsid härjavärsi ning tõid poisi Eeli juure.
26
Ja Hanna ütles: "Oh, mu isand! Nii tõesti kui sa elad, mu isand, olen mina see naine, kes seisis siin su juures Jehoovat paludes!
27
Selle poisi pärast ma palusin ja Jehoova andis mulle mu palve peale, mida ma temalt palusin.
28
Seepärast annan minagi tema Jehoovale: kõigiks oma elupäeviks olgu ta antud Jehoovale!" Ja Saamuel kummardas seal Jehoovat.
Flash tuleb sisse lülitada
1
Ja Hanna palvetas ning ütles: "Mu süda rõõmutseb Jehoovas, Jehoovas üleneb mu sarv kõrgele! Mu suu on laialt lahti mu vaenlaste vastu, sest ma olen rõõmus sinu abi pärast!
2
Ükski pole nii püha kui Jehoova, sest ei ole muud kui sina, ükski pole kalju nagu meie Jumal!
3
Ärge rääkige üha nii kõrgilt, ärgu väljugu ülbust teie suist! Sest Jehoova on kõikteadja Jumal ja tema uurib tegusid!
4
Kangelaste ammud murtakse katki, aga komistajad vöötavad endid jõuga!
5
Küllastunud kauplevad endid leiva eest, aga näljastel lõpeb nälg! Sigimatu sünnitab seitse last, aga lasterikas närbub!
6
Jehoova suretab ja teeb elavaks, viib alla hauda ja toob jälle üles!
7
Jehoova teeb vaeseks ja teeb rikkaks, tema alandab, aga ülendab ka!
8
Tema tõstab tähtsusetu põrmust, Ta ülendab viletsa tuhaasemelt, pannes neid istuma õilsate juure ja lastes neid pärida aujärgi! Sest Jehoova päralt on maa toed ja nende peale on ta seadnud maailma!
9
Tema hoiab oma vagade jalgu, aga õelad peavad pimeduses vaikima, sest ükski ei saa võimust omast jõust!
10
Jehoova vastu riidlejad kohkuvad, taevas müristab ta nende kohal! Jehoova mõistab kohut maailma äärtele, annab rammu oma kuningale ja ülendab oma võitu sarve!"
11
Siis Elkana läks koju Raamasse, aga poiss teenis Jehoovat preester Eeli juhatusel.
12
Aga Eeli pojad olid kõlvatumad, nad ei tahtnud tunnustada Jehoovat
13
ega seda, mis preestril oli õigus rahvalt saada. Iga kord, kui keegi ohvrit ohverdas, tuli preestri sulane liha keetmise ajal, kolmeharuline kahvel käes,
14
ja pistis selle katlasse või keedupotti või patta või anumasse - kõik, mis kahvel üles tõi, võttis preester enesele; nõnda nad talitasid kõigi Iisraeli lastega, kes tulid sinna Siilosse.
15
Nõndasamuti tuli enne rasva põletamist preestri sulane ja ütles mehele, kes ohverdas: "Anna liha preestrile küpsetamiseks! Sest tema ei taha sinult keedetud liha, vaid tahab toorest!"
16
Kui mees temale ütles: "Põletatagu enne rasv, nagu peab põletama, ja võta siis enesele, nagu su hing himustab!" siis ta vastas: "Anna aga nüüd! Ja kui mitte, siis ma võtan vägisi!"
17
Seepärast oli noorte meeste patt Jehoova ees väga suur, sest inimesed hakkasid Jehoova roaohvrit halvustama.
18
Aga Saamuel teenis Jehoova ees, kuigi oli nooruke, riietatud linasesse õlarüüsse.
19
Ja ta ema valmistas temale väikese ülikuue ning viis selle temale igal aastal, kui ta läks oma mehega iga-aastast ohvrit ohverdama.
20
Ja Eeli õnnistas Elkanat ja tema naist ning ütles: "Jehoova andku sulle sellest naisest järeltulijaid palutu asemele, kelle ta andis Jehoovale!" Siis nad läksid jälle oma kodupaika.
21
Kui Jehoova kandis hoolt Hanna eest, siis ta sai käima peale ja tõi ilmale kolm poega ja kaks tütart. Aga poiss Saamuel kasvas üles Jehoova juures.
22
Eeli aga oli väga vana ja pidi kuulma kõike, mida ta pojad tegid kogu Iisraelile ja kuidas nad magasid naistega, kes olid teenistuses kogudusetelgi ukse juures.
23
Ta ütles neile: "Miks te teete niisuguseid asju, neid halbu asju, millest ma kõigelt sellelt rahvalt kuulen?
24
Ei mitte nõnda, mu pojad! Ei ole head need kuuldused, mida ma kuulen Jehoova rahvast levitavat.
25
Kui inimene teeb pattu inimese vastu, siis on Jumal temale vahemeheks; aga kui inimene teeb pattu Jumala vastu, kes võiks siis olla temale vahemeheks?" Aga nemad ei kuulanud oma isa häält, sest Jehoova soovis neid surmata.
26
Aga poiss Saamuel edenes kasvus ja meeldivuses niihästi Jehoova kui inimeste juures.
27
Ja Eeli juure tuli üks jumalamees ning ütles temale: "Nõnda ütleb Jehoova: Eks ma ole ennast su isa soole selgesti ilmutanud, kui nad alles olid Egiptuses vaarao koja võimuses?
28
Mina valisin tema kõigist Iisraeli suguharudest enesele preestriks, et ta ohverdaks mu altaril, põletaks suitsutusrohtu, kannaks mu palge ees õlarüüd; ja ma andsin su isa soole kõik Iisraeli laste tuleohvrid.
29
Mispärast te tallate mu tapa- ja roaohvreid, mis ma oma elamus olen seadnud? Sa austad oma poegi rohkem kui mind, et te endid nuumate parimaga kõigist mu Iisraeli rahva roaohvreist!
30
Sellepärast ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: Mina olen tõesti ütelnud: Sinu sugu ja su isa sugu peavad igavesti elama minu ees! Aga nüüd ütleb Jehoova: Jäägu see minust kaugele! Sest kes austab mind, seda austan mina, ja kes mind ei pane mikski, on põlastusväärt!
31
Vaata, päevad tulevad ja ma raiun ära sinu käsivarre ja su isa soo käsivarre, nõnda et su soos ükski ei ela vanaks!
32
Ja sa saad näha mu eluaset kitsikuses, hoolimata kõigest heast, mis saab osaks Iisraelile! Ja ükski su soos ei ela iialgi vanaks!
33
Aga ma ei hävita sul mitte kõiki oma altari juurest, et mitte kustutada su silmi ja rammestada su hinge, kuid enamus kõigest su soost peab surema meheeas!
34
Ja sulle olgu tähiseks see, mis juhtub su mõlemate poegadega, Hofni ja Piinehasiga: mõlemad surevad samal päeval!
35
Aga ma lasen enesele tõusta ühe ustava preestri, kes teeb mu südame ja hinge järele; ja mina ehitan temale kindla koja, et ta saaks alaliselt elada mu Võitu ees!
36
Ja igaüks, kes su soost järele jääb, tuleb teda kummardama hõbetenga ja leivakakukese pärast ning ütleb: "Võta mind ometi mõnesse preestriteenistusse, et saaksin süüa palukese leiba!"
Flash tuleb sisse lülitada
1
Aga Agrippas ütles Paulusele: "Sul on luba enese eest rääkida!" Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest nõnda:
2
"Ma arvan enesele õnneks, kuningas Agrippas, et ma täna sinu ees saan kosta kõigi nende kaebuste pärast, mis juudid tõstavad minu vastu,
3
seda enam, et sa tunned kõiki juutide kombeid ja vaidlusküsimusi. Sellepärast ma palun sind mind kannatlikult kuulata.
4
Minu elukorda mu noorest east alates, kuidas see mul algusest on olnud oma rahva seas Jeruusalemas, teavad kõik juudid,
5
sest nad tunnevad mind algusest peale, kui nad aga tahavad seda tunnistada, et mina kui variser olen elanud meie jumalateenistuse kõige rangemate kommete järele.
6
Ja nüüd ma seisan kohtu ees lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on annud meie esiisadele
7
ja mille täitumist meie kaksteistkümmend suguharu ööd ja päevad alati Jumalat teenides loodavad näha. Selle lootuse pärast, kuningas, tõstavad juudid kaebust minu peale!
8
Mis? Kas teil peetakse uskumatuks asjaks, et Jumal surnuid üles äratab?
9
Ka mina ise olin arvamisel, et ma pean kõikepidi vastu panema Jeesuse Naatsaretlase nimele,
10
mida ma ka tegin Jeruusalemas. Ma panin palju pühi inimesi vangi, kui ma ülemailt preestreilt olin saanud selleks loa. Ja kui need tapeti, andsin mina oma hääle selle poolt.
11
Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis kogudusekodades ja sundisin neid pilkama Jumalat ning olin päris hull nende vastu neid taga kiusates ka välismaa linnadeni.
12
Ja kui ma ka neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestrite volituse ja loaga,
13
siis ma nägin, kuningas, keskpäevaajal tee peal valgust, mis oli heledam kui päike ja paistis taevast minu ja nende ümber, kes ühes minuga teel olid.
14
Aga kui me kõik maha kukkusime, kuulsin ma üht häält mulle heebrea keeli ütlevat: Saul! Saul! Miks sa mind taga kiusad? Sulle läheb raskeks astla vastu takka üles lüüa!
15
Mina aga ütlesin: Kes sa oled, Issand? Issand ütles: Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad!
16
Tõuse siis nüüd üles ja seisa oma jalgel, sest ma olen sulle ilmunud selleks, et ma sind seaksin oma sulaseks ja selle tunnistajaks, kuidas ma veel sulle ilmun ning
17
päästan sind su rahva ja paganate käest, kellede juure ma sind nüüd läkitan
18
avama nende silmi, et nad pimedusest pöörduksid valguse poole ja saatana võimuse alt Jumala poole ning saaksid pattude andeksandmist ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu läbi minusse!
19
Sellepärast, kuningas Agrippas, ei olnud ma kuulmatu taevase nägemuse vastu,
20
vaid jutlustasin esiti neile, kes elavad Damaskuses, ja siis neile, kes elavad Jeruusalemas ja kogu Judeamaal, ja paganaile, et nad meelt parandaksid ja pöörduksid Jumala poole ning teeksid õigeid meeleparanduse tegusid.
21
Selle asja pärast on juudid mind kinni võtnud pühakojas ja on püüdnud mind tappa.
22
Aga et ma tänapäevani olen Jumalalt abi saanud, siis ma seisan veel siin ja tunnistan nii väikestele kui suurtele ega ütle muud midagi kui seda, mis prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevasist asjust,
23
et Kristus pidi kannatama ja esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust niihästi juutidele kui paganaile!"
24
Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus suure häälega: "Paulus, sa jampsid! Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!"
25
Aga Paulus ütles: "Auline Festus, ma ei jampsi mitte, vaid ma räägin tõelisi ja mõistlikke sõnu!
26
Sest kuningas teab neid asju küll ja temale mina räägin ka julgesti, sest ma ei arva midagi temale teadmata olevat neist asjust; ei ole ju need nurgas sündinud.
27
Kas sina, kuningas Agrippas, usud prohveteid? ma tean, et sa usud!"
28
Aga Agrippas ütles Paulusele: "Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!"
29
Aga Paulus ütles: "Ma sooviksin küll Jumalalt, olgu piskus või paljus, et mitte ainult sina, vaid ka kõik, kes mind täna kuulete, saaksite niisuguseiks nagu mina olen, aga ilma nende köidikuteta!"
30
Siis tõusid üles kuningas ja maavalitseja ja Berniike ning need, kes nendega istusid,
31
ja läksid kõrvale ning rääkisid isekeskis ja ütlesid: "See inimene ei tee midagi, mis oleks surma ja köidikute väärt!"
32
Siis Agrippas ütles Festusele: "Selle inimese oleks võinud lahti lasta, kui ta mitte ei oleks nõudnud keisri kohut!"
